Seda juttu on õigem alustada nii nagu Agu Sihvka annab aru: “Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli…” peame rääkima sellest, et plaan oli minna üldsegi Norrasse. Selleks oli Papa plaane teinud juba pool aastat tagasi otsides teid ja ööbimiskohti. Kuna reis jäi nagu ikka, südasuvisesse perioodi, olid igaks juhuks ette ostetud ka laevapileteid Tallinnast Helsingisse ja Turust Stockholmi ja broneeritud ka kõik ööbimised Norras. Ehk et kõigega oli arvestatud, välja arvatud ilm 🙂
21.06.2025 hommikul Tallinna sadamas, kui oli veel õhkõrn lootus, et ilmaprognoos muutub
Soome laeval parkisid meie rataste kõrval tšehhid, kellest ühe tüübi vestilt sai Mamma inspiratsiooni uute või alternatiivsete reisisihtmärkide jaoks
Helsingisse jõudes ei olnud taevas sugugi paremat värvi, kui Tallinnas. Sõites Turusse saime vihma küll vähe, kuid selle eest oli temperatuur ca + 16 ja tekkinud oli ka tuult. Turus selgus, et terve linna peale oli lahti vaid 1 kohvik, sest reedeti peetakse alati Midsommerit (meie mõistes jaanipäev) ja järgmine päev ongi kõik kohad suletud. Teed lürpides hellitasime lootust, et ehk järgmisel päeval ilmaprognoos imekombel muutub. Laev Turust Stockholmi on väiksem, kui Tallinnast väljuval kruiisil ja melugi vähem ning kell 11 pandi kõik baarid-poed kinni. Sellevõrra saime siis rohkem magada. Stockholmi jõudis laev hommikul kella 6ks, mil sooja oli veelgi vähem, kui eelmisel päeval Soomes ja ilmaprognoos Norra jaoks oli päris õõvastavaks muutunud (14-15 kraadi ja padusadu kõikideks päevadeks jnejne…). Seega matsime Norra mõtted selleks korraks maha ja võtsime plaani sõita läbi teleekraanilt tuttavaks saanud Solsidanist ning siis otsa kohe Taani suunal keerata.
Solsidani Grand Hotel, mida isegi Fredde pidas liiga kalliks söögikohaks
Taani poole sõites veetsime ühe öö ka Kalmari nimelises linnas, mille kohta mingeid muljeid peale selle, et hotellitoas oli õnneks kuiv ja soe, ei olegi.
Ahjaa- ühe pildikese Kalmaris Mamma siiski tegi julgete lätlaste rattast
Kalmarist edasi startisime Taani ehk Öresundi silla suunal, mis maantee- ja raudteesillana üle Sundi väina ühendab omavahel Malmöt ja Kopenhaagenit. Silla pikkus on 8km, sillal on neljarealine maantee ja kaks paari raudteerööpaid. Lisaks läheb sild sujuvalt üle enne selle lõppu Kopenhaagenis merealuseks tunneliks. Ehkki sild ise ületab Taani ja Rootsi vahelise piiri, pole sillal piirivalvet sest mõlemad riigid kuuluvad Põhjamaade passiliitu ja Schengeni viisaruumi. Silla ületus maksis rattale 35, 53 eurot. Päikselise ilmaga on selle silla ületus ilmselt väga ilus aga meie sõitsime võidu kohe väljalubatud 20-25 km/h tuule ja kohekohe saabuva sajuga, mis siis ilmateate järgi pidi välja andma 8mm tunnis… Selle sillaületuse filmimine oli suur kunsttükk, sest ehkki filmist ei paista, oli mitmel korral tunne, et tuul viib kohekohe mitte ainult telefoni vaid ka ratta ära merre.
Kopenhaagenis leidsime ulualuse Wakeup hotellis raudtee kõrval ja nagu kirjas oli, ei ole tuppa iga ca 10 minuti tagant mööda tuhisevat rongi kuuldagi. Õhtu kiskus järjekordsele sajule ja meid linna tuiksoonele, s.o postkaartidelt meeldejäänud Nyhavni.
Nyhavn
Tükike muud tänavapilti
Sellist arhidektuuri on linnas palju
Freetown Christiania ehk endine hipide kommuun...
kust meie saabudes lahkusid kiiruga viimased hipid
ja värava ees olevasse vabasse maailma jäid alles vaid kodutud
Siin ei ole reaalajas aktsiahinnad vaid suvalise õllebaari valikus olev õllesortide nimistu. 1 EUR on 7,5 DKK. NB. valikus ka Eesti õlled!
Alates 1913a. avatud Väikese Merineitsi skulptuur
Taanis näitas 24.06 hommikul telefon temperatuuri kohta – feels like +6. Kohalikud jooksid lühkaritega ringi. No comments… Vihmavari on ka nagu kohustuslik aksessuaar, kuigi müstika, et need sealse tuulega üldse tervena püsivad. Tundub, et taanlaste jaoks ongi see aeg, kui just lund maas pole, suvi…. Meil sai aga sellest ilmast (lubas ju tuult ja vihma kõvasti juurdegi), jalgratturitest ja üksjagu kallivõitu hindadest kopp ette ja nii kimasimegi Saksamaa poole. Selleks tuli esmalt sel tuulepealsel maal jõuda elusa ja tervena tekkinud tormituulega, mis ületas isegi Taani silla oma, kohale Rodby sadamasse, kust siis saime Prinsesse Benediktega sõita Puttgardeni sadamasse. Pilet rattale 85 eurot. Sõit ise üle vee kestis mingi 45 min. Mamma tõotas pardale astudes, et tema ennast eluski enam Taani ei vea. Mootorrattaga sõitjate jaoks aga ehk oluline teave, et kui peale pannakse, tuleks ise jälgida, et ikka oleks konks ka, kuhu ratas kinnitada rihmaga ja mitte lasta ennast kohalikel etteotsa nügida nii, et ratas jääb issanda hoolde. Meie rattad jäid seekord terveks aga nii võib paljugi juhtuda…
Siin oleme juba Saksamaal Memmingeni suvalises trahteris Itaalia mõtet kaalumas kuivõrd Norrasse minejaid meist ju ei saanud
Kaardilt näha 24.-25.06 teekond ja kuna need sõidupäevad olid sama pikad, siis võib igaüks ise teha järelduse sellest, kui keeruline ja aeganõudev on sõita mägede vahel, mis saab alguse Memmingenile järgnevalt Austria piirilt
Garda Järv, kuhu äärde oma laagri üles seadsime, laiub kokku 50,4km2-l. Muus osas on siis teadmiseks, et Garda järvel on keelatud alasti ujuda ja meestel ringi jalutada palja ülakehaga ning naistel ainult ujumisriietes. Aga midagi sellist meil plaanis polnudki. Meie suutsime Torbole nime kandva asulakeses kenasti üles soojeneda, ujuda, parte sööta, kohalikke jooke ja sööke tarbida ehk lihtsalt olla mõned päevad SUVES.
Vaade meie Piccolo Mondo hotelli rõdult
Seda sinikaelad ostaksid
Paadiparkla
Ja jälle need pardid...
Suund Bolzanosse, HD näidik võttis välja +39
Siia mäkke üles ronimine võttis meie ekipaažil aega 2 h 10 min
Traditsiooniline selfi
Mäekülg, kust osa entusiaste veel omakorda üles üritas ronida
Passo Porodoi alt. 2239m vimpel ausalt välja teenitud
Dolomiitides on erisuguseid mägesid. Näiteks järgmises tipus oli juba selline vaatepilt
Tehtud!
Peale sedavõrd tihedat päevatööd, sõitsime Austria suunal, kus sealses esimeses asulas lootsime väljateenitud puhkust nautida, kuid äkitse hakkasid kõik telefonid ja GPS-d karjuma väljakannatamatult ja ilmus ekraanidele alljärgnev teade:
Teade hädaolukorrast
Ega muidu sellest ei kirjutakski, kuid selles riigis hädaolukorra häire on selline, mis tõesti väljas olijale asu ei anna ja halvavad ka kogu GPS side. Meie riigil on seega veel arenguruumi. Aga eks elus olegi nii, et üks asi tingib teise. Nii leidsime tänu sellele tulekahjule ja olukorrale superägeda ööbimiskoha ja peale supilaua harjutuslaagrit (meie tiimis saavutas häid tulemusi Papa), sattus meie teele ette veel üks mäestik ja selle tipp – Turracher Höche alt. 1763m.
PapaMamma õllesoovitus Leetu sattujatele. Ei ole makstud reklaam 🙂
Seekord siis läks nii
