23.06.2023 hommik sai alguse ühisstardiga, väikese erandiga. Alguse tegime kodust, sest meie linna Piiriputka teeots sattunud Pärnu-Ikla suunalise maantee ehitustandriks ja kogunemiskohaks oli koduväravatagune.
Selleks, et sõit paremini sujuks, tulid meid eskortima Hundikarjast Rain Uibo ja Tanel Hein.
Rain ja Tanel kanasõltlastena hülgasid meid Salacgrivas.
Meid kanad ei huvitanud ja plaan jõuda normaalsel ajal Elki, aga inimene teeb plaane ja Jumal naerab. Ca 520 km kodust kadus tsiklil jõud ära ja paari km järgsel koperdamise järel hakkasime Circkle bensukas HD diagnostikat tegema nii, et tsikli all pikali olev Papa ühel pool telefoni ja teisel siis HD hooldusmeister. Veakoodi P0522 teadasaamine meid edasi ei aidanud, sest polnud kogunenud liigset õli ja ei aidanud ka rõhuanduri eemaldamine. Liikusime seepeale edasi ikka omal jõul Elki, kus oli õnneks veel mõni trahter lahti. Sõime ja jõime ja eriti just jõime, sest oli ju üksjagu tähistamist ja pealegi- ka homme on päev 😉
24.06.2023 hommik. Start ca kella 9.00 paiku. Öösel mingit imet polnud juhtunud. Seega oli vaja jõuda Varssavi Harley esindusse. Ja ikka nii, et 130ga kannatas sõita aga 60-70ga mitteniiväga või noh, kui Lomzas oli vajalik 20-30ga ringristmik läbida ja siis veel sisuliselt teosammul kulgeda, käis pauk ja olimegi kohal! Treileripeal siis … sest õnneks suutis If Kindlustus siiski paari tunni jooksul puksiiri korraldada.
Aga midagi rõõmustavat ka- vahepealse üüratu kütusekulu saab natukenegi tasuta sõidul HD esinduse suunal
Laupäeva õhtu Varssavi vanalinnas on nagu ikka- ilus ilm, maitsvad toidud ja palju erinevast rahvusest inimesi. Täielik metropol. Hinnad siiski midagi hullu pole, sest vanalinnas pork knukle ja mingid naadisegused pelmeenid maksid õlle ja teega 32 eurot. Aga homme siis kohvikusse ja loomaaeda, sest tehnik võtab meie kaherattalise lahti ja selles suhtes midagi ette alles esmaspäeval kella 10st alates. No hoiame pöialt. Aga kasulikku teavet Varssavis kulgejatele- ainus aus taksofirma telefoninumber on Harley poe omanike sõnul siin:
Kortermaja kõrval olev teadaanne:
Korteris Mammat lummav fotonäitus:
Homse eel sai just googeldatud, et mida ette võtta. Nagu ütleb sõber Pivo bez Vodki dengi na veter, sai köögis vâlja kallatud ka Soplica
Kuhu minna ehk mida teha nädalavahetusel
Googlesse sisestades sõna SPA Warssaw tuli vastuseks lõõgastav massaaž, dush tüdrukuga ja grande finale ning palju muudki 😲ja hind härrasmehele vaid 100 eurot. Aga eks muidugi vaja vaadata veel, et äkki on siinkandis ka need hopon hopoff bussid, et ropsti peale ja kiirelt maha, sest pesemisega saab ka ise hakkama. Või siiski igavene tuli?
25.06 ehk pühapäev Varssavis algab hoopis Mamma lemmikpoe külastusega, sest elu on näidanud, et kui naisi siin elus üldse miski rõõmustab, siis on see üks korralik shoping
Seega kallis Ossik, sinu asi on kotis juba …
Kuna Ukraina restoran oli võrreldes Poola köögiga paras pettumus, suundusime loomaaeda, kus oli rohkem inimesi, kui loomi ja pilet per kärss 7,95 eurikut. Enamaltjaolt olid loomad kas kadunud, või une tõttu vaid selga või taguotsapidi nähtavad kuskilt kuuri alt aga need vähesed vaprad, kes jalul, said siiski pildile püütud:
Surrikaadil oli oma asjaajamistega väga kiire, sestap ka pilt nagu uduverest:
Aga kõige populaarsemad olid need kolm chillarit, kes magasid nii, et jalad, pea ja esijäsemed vee peal aga külg/selg vee sees:
Kokkuvõtteks loomi ikka on aga nende elupaigad natuke kehvemad, kui Eesti omas.
26.06 esmaspäev. Asutame endid kogu kolaga veidi enne kella 10 HD juurde, et ehk mehaanikki varem kohal, ilm super ja lootused suured ja ilusad nagu see autogi…
Reisil olevad rattad on priority, seega võetakse meie oma neist allolevaist siin ette
Kella 13.30ks selgub, et Varssav polegi enam nii meeldiv koht, sest ratast me korda ei saa. Lammutati igalt poolt, pandi ka uued küünlad aga point on mootoris ja sellega nii lihtsalt enam ei lähe.HD mehaanikud on nii nördinud, et keelduvad töörahast ja maksta saame sel puhul vaid küünalde hinna ehk 30 eurot. Täide hakkab vägisi minema Mamma reedene ettekuulutus kodusolevast 🏍️
HD maja ette oli välja aetud ka omaniku disainitud ratas Slava Ukraini, millega lubas vajadusel ukrainlastele appi sõita. Tore mees.
Meie aga ütleme Slava Heli ja Jan, kes on alati meiega nii heas kui halvas ja keelduvad selgi korral meile lihtsalt lehvitamast…
Longime takso pealt mõtlike nägudega järjekordsesse apartmenti. Rõdu peal istudes
teeb isegi muidu alkovaenulik Mamma lahti
No mis siin ikka selgitada – tubli kolmas täissõidupäev raisus😫 Kui kõik läinuks plaanipäraselt, võinuksime sel õhtul olla juba Nizzas… Läheb veel aega, veidi enne kella 17 laekub Eestist seltskonda rõõmustav foto:
Kuradi hea, et Papa vana tsiklit keegi veel ära osta polnud jõudnud. Täname siinkohal muidugi ka ratast peale pakkida aidanud Markot ja Kennethit. Paikuselt stardib sellega siis juba k 20.00 Mamma äi Sven, kaardilugejaks tema alati särasilmne Maia ja selleks, et hiljemalt k 10.00 olla HD juures.
27.06 teisipäev. Goobye to Yesterday!
Vahetus tehtud! Muuhulgas selgus, et Sven ja Maia käisid viimati Poolas ca 20 aastat tagasi. 75a mees sõitis vaid 1 kohvipeatusega Kaunases ühe jutiga Varssavisse ja keeldus nüüdki hotelli minemast, et magas ju HD parklas hommikul lausa pea 2 tundi. Ja siis kuuled, milline ohkimine ja puhkimime hakkab peale, kui mõni Tallinna noor mees peab Pärnusse sõitma või vastupidi. Just see üksmeelne vanapaar tõestab, et vanus on vaid number passis! Oleme sellele Eestist kohale kimanud seenioritest koosnevale suportteamile ääretult tänulikud! Mamma lubas aga HD habemikule järgmisel suvel tuua Vana Tallinna pudeli, sest ta oli lihtsalt fun kuju!
Statistikaks selle Harlyka spidokas miilides:
Ca peale kella 11.00 starti panime siis ka vaid paari lühipeatusega 625 km jutti Poolast Slovakkiasse
Ja olime õhtu hakul Senecis, enne mida hakkas silma tee ääres kunagine kindlus:
Bratislavast 26 km kugusel oleva Seneci kohta saab öelda, et päris ok koht. Näiteks õhtusöök neljale (sisaldas ka 6 õlut) maksis 54 eurot.
28.06 kolmapäev. Sōidetud maha 687 km.
Ja mis te arvate, kus see pilt on tehtud?
Eks ikka meile juba tuttavas Lido di Jesolos.
Selleks tuli sõita läbi Slovakkia-Austria-Itaalia. Teedel kõrgeim kütuse hind seni 2,34/l Austrias. Pisuke läbilõige teest ja maastikust:
Video selgituseks, et tegelikult keskmine kiirus sel teel 120-130km/h ja tippkiirus millega sõideti, oli 160 km/h.
Austriast tuli nagu ikka osta 10 päeva vinjett 5,80, millega õigus siis 10 päeva sealsetel kiirteedel kruiisida.
Meist läks üks inimene (Mamma) juba eelmisel sügisel peast soojaks ja tema spetsialiteet on nüüd vegantoit (saabaste ja nahktagide ning pükste osas teeb muidugi näo, et need pole ûldse loomadega seotud…) Sel põhjusel on meil nüüd ka vegantoote tarbija pundis ja siin siis Austria ja vb ka üleüldse parima veganburksi reklaam:
Päeva teekond ise selline:
Lido di Jesulo on selline rahulikum sakslaste puhkusekoht. Hinnad normaalsed, näiteks õhtusöök kahele koos õllega 28 eurot. Rand erinevalt Riminist reostuseta ja õhtusel ajal peatänaval elu keeb, seda siis lausa 5,8 km.
Peatänaval oli müügil ka erinev õllevalik:
Eestis oleks selle eest juba sinine vilkur millele korrespondeerub KarSi paragrahv ees oodanud aga siin- no problem, show me the money!
Tegime järgneva täistööpäeva rannas… sest saime kokkuleppe hotelliga, et täiendava 119 eurose öö sisse mahutavad linnamaksu, ratta parkimise ja rannas 2 tooli päevavarjuga.
30.06 hommik algab diagnostikaga tiim Paidel nagu ütleb tuntud laulujupp: kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära eest jne
Paneme minema Nizza suunal, ilmateade tõotas vihma ja seda me ka saime. Õnneks polnud vastikut tuult, mis kombinatsioonis vihmaga eriti rõve.
Tunneleid, mida läbida, oli ca 20 ja sinnajuurde kiirteega koos tuli maksta ca 500 + km lõigu eest 50.30. Prantsusmaal tuli selle eest kuni Nixzani välja käia 1,80. Ja siis mõelda- Eestis tohitu paanika tulevase automaksu üle, mis vb 100 eurot aastas. Siinkandis ja teatavasti ka Horvaatias, taod sellise raha juba ühe päevaga tsikli eest letti…
Vaade korteri rõdult, imeline. Lisand atraktsiooniks lennukid, mis tõusevad ja maanduvad vähemalt iga 15 minuti tagant. Elame ju mitte kaugel ✈️jaamast.
1.07 pâev Nizzas kaob nagu mutiauku. Meil on vanalinna 4,6 km minna. Palav, seega läheme trammiga, sest kahele piletki vaid 5 eurot. Vanalinn ilus, hinnad söögile-joogile tegelikult OK. Palju poode ja tänavakaubandust. Ehkki Mammal on kleite ja kontsakingi juba kahe majatäie jagu, ei heiduta see teda mitte 😺 Täiesti uues kuues väljub suvalisest poest mõnekümne euro eest ka Papa:
Käisime vaatasime kõrgel asuvat cascade. Trepid ja seinaääred olid kõik omamoodi kivist mosaiigist kunstiteosed.
Linnaväljakul on vaktsiiniohvrite mälestusmärk. Pea kõik seal kahjuks väga noored inimesed🥀
Suundume vanalinnast otse randa, mida on paralleelselt promenaadiga mitme km jagu.
Kohapeal algab meestel arutelu ja vaidlus teemal, kui palju on rannas paljaste rindadega naisi. Tulemus on erinev ja ega kaasasolevatel naistel ongi täitsa suva palju või mis tingis suure erinevuse arvutustulemustes, olid selleks siis halvenenud silmanägemine või enesemääramisõiguse kaudu naise tiitli saavutanud persoonide olemasolu.
Meie tiimi naised kobivad lihtsalt päikse kätte chillima. Soe ja natuke niiske õhk ja märg vesi on ju tegelikult juba see, mis vastab ettekujutusele puhkusereisist.
Kuna Nizzas on drooni lennutamise keelatud, siis viimased panoraampildid, mis tegelikult vastavadki õhtusel ajal tegelikkusele, on laenatud kohalikelt fotograafidelt:
02.07 pühapäeva hommik. Teeme plaanid vastavalt teleuudistele. Nimelt on eelmisel päeval avaldatud peamiselt kahte uudist: 1) Hollandi kuningas Willem-Alexander vabandas Aafrika rahvaste ees nende orjastamise eest Leopold II poolt ( millega kaasnes 8-12 miljoni Kongo elanike hukk ca 138 a tagasi); 2) seoses Pariisi külje all toimunud nooruki politsei poolt surnuks tulistamisega on mäsu paljudes meie teele plaanitud kohtades nagu Lyon ja Marseille, kus on arreteeritud rohkem kui 2000 inimest ja vigastatud politseinike arv rohkem juba üle 200. Seega väisame esmalt:
Sõiduks sinna on sobilik kindlasti just Monaco printsess Stephanie (Mamma iidol) hittlugu, mida nooremad teavad ehk coverina ansambel Regatt esitusest…
Oleme näinud 8a kestnud mototrippamise raames palju aga tunnelis ringristmikku esimest korda siiski Monacos.
Wiki-st mitteleitav inf: parkimime 🏍️tasuta
Mamma jääb Heliga vaatama seda kuju… Tundub Helile, et kujutatud on meest meres, keda tahab võrguga välja tõmmata naine, kuid näkineid hoiab mehest kinni ja üritab iga hinna eest meest võrgust vabastada. Väga tähenduslikult istub naise pea peal aga kajakas, keda samuti ümbritsevad inimesed ei heiduta. Ta lihtsalt tahab seal selle naise pea peal olla ja sinna jääda❤️
Kohapealse kohta veel niipalju, et hinnatase suhteliselt sama Nizzaga. Mamma kahmab kiirelt kaasa veel ka Monaco Grand Prix nokatsi eks ikka sellele, kes juba millegi sellise suunal samme teeb…
Käime läbi ka kirikust, sest enamik teed alles sõita…Papa paneb eesseiva sõidu jaoks küünla, Mamma peos on soetatud kaitseingli münt…
Seda aga, kas ja kuipalju see meid faktiliselt meie missioonil edasi ja/või üldse aitas, saab selgemaks juba järgmisel ja ülejärgmisel päeval…
Esmalt kulgeb meie 🏍️ teekond mööda järjekordset kiirteed Saint-Tropezi suunas.
Ehkki me ei käi reisil selleks, et kokku hoida ja senine reis on näidanud, et see pole kuidagi võimalikki, siis mingit uipu hinda ka maksma ei hakka, sest tahame ju veel reisida kümme, sada või kesteab, kui palju kordi ja sel põhjusel valime Saint-Tropez-st vaid 15 km kaugusel asuva Mobile Homes Vacances.
Keskus ise koos majakesega lausa super!
Majakene koos kolme magamistoaga üheks ööks maksab 164 eurot. Konteinermajade Linnakus on kõik teenused, mis eluks vajalikud, sh kauplused, mererand ja basseini ala. Lisaks toodi meile tervitusjoogiks pudel prantsuse valget veini, mis täitsa kõlbas juua. Kohe kohale jõudmisest alates tekkis tunne, et tuleme siia kindlasti veel tagasi…
Õhtust sööma ja luksuse lõhna nuuskima läheme Saint-Tropezi. Õnneks on seal mõni asi ka tasuta nagu näiteks 🏍️ parkimine ja 📸
Ja eks see nii olegi, et selleks, et rikkad rikkamaks saaks, peavad vaesed vaesemad olema. Selleks, et seda ebavõrdsust veidikegi leevendada, anname luxjahtide juures istuvale kerjusele natukenegi raha. Temaga kaasas olnud koer jääb seepeale Mammat tähelepanelikult ja võimalik, et ka tänulikult vaatama, sest näha on, et Loius Vuitton, Hermes jms pakkekottidega jahtide vahel jalutajad vaba raha krõbinate jaoks ei leiagi😢
Jan teeb meist selle käigu auks veel ühe 📸
Mõni ehk mäletab 29a tagust kultusfilmi:
ja selle näitlejaid või tseene, kuni pruutkleidis pulmast pea ees vette hüppamiseni… Meie mäletame, sest oleme täpselt nii vanad, et just siis kui seda seriaali näidati, olime meiegi noored…Mamma näiteks vaid 21 👯♀️jne
Sel põhjusel valimegi oma lahkumisvideo taustaks selle seriaali tunnusmuusika, mille video avaneb siit:
03.07 hommik majakese terassil on nii vaikne, nagu oleksime terves selles kommuunis üksi. Jan toob lauale võileivad (tegelikult Domino küpsised) ja viskab veel nalja Papale, et too ajaks naabrinaise üles, et see siis dušhi all olles vaatamist pakuks. Tuju on hea, sest valitud sihtpunkti Hispaanias on ju vähem, kui 300 km. Ööbimiskoha chekinis hoiatatakse ohtliku liikluse eest. Ja eks nii ongi, sest prantslased on närvilised sõitjad. Õhk ja tee on palavad. Siit näide, mida kujutavad endast kiirteed päevasel ajal suunal St-Tropez-Hispaania suunal ehk milles ikka ja jälle loodame terveks jääda:
Kui algselt sõidame 🆘 rajal, siis ühest hetkest see enam võimalikuks ei osutu…
Pakume, et keegi ei viitsi seda videot lõpuni vaadata, aga meie sõitsime nahkades kuumaga. Heli ja Jan kaotasid meid ära ja meie neid. Ummikusõit kestis ca 20 minutit. Põhjust, miks tsiklid alati ummikus autode vahel laveerivad ehk tulgu või hullem edasi liiguvad, teavad motoinimesed hästi. Probleem on õhkjahutuses või õieti selle puudumises seisu ja troppamise ajal. Kahjuks ei aidanud meid seekordne vahelt trügimine, sest õige varsti kui olime kätte saanud Paidekad, toimus esimsel võimalusel (s.o omakorda paarikümne minuti pärast) maha keeramine ja vaatepilt oli järgmine:
Ja siis omakorda paarikümne km järel veel järgmine:
Jne, jne. Lühidalt juhtuski tsiklimehe õudusunenägu. Algselt lootsime, et läbi kärssas vaid geneka juhe, mida arvati ka ca 35 km kaugusel olevas Macadam Moto (HD) esinduses, kuhu ka veel nö omal jalal sõitma pidime, sest kiirteel abi oodata selle kuumusega on ka lollus ruudus…
Esindus ise uhke, mille tõestuseks:
Siit ka keskpäevane lootusrikas oleku 📸
Juhtme paranduse tulemuseks oli 04.07 ennelõunal 130 eurone arve, 100 km edasi sõitu, siis uute laadimistunnuste puudumisel teelejäävas bensukas avalikus kohas aku laadimine (lauspäikese käes tuli valvata ja automaatlülitit iga 5 minuti tagant sisse lülitada, olgu öeldud, et ka akulaadijat meil kaasas polnud ja see tuli soetada 59 kulli eest) ja ca sama 100 km tagasisõitu uuesti HD töökotta. Kusjuures enne, kui see tagasisõidu vajadus tekkis, pidas Jan oma emaga maha telefonikõne, kus avaldas arvamust, et nüüd kus Hispaaniasse ehk täpsemalt öeldes bronnitud ööbimiskohta Empuriabrava nimelises linnas, on vähem, kui Paidest Võrru, oleks ikka väga loll jalga Hispaanias mitte maha saada 😺
Aga saime siis jällegist jala veelkord maha sellel juba tuttaval aadressil :
Täna on 05.07 ehk kolmapäeva õhtu ja me oleme kolmandat päeva ootel, et ratas korda saada. HD omad on väga vastutulelikud, kuid siiski ei saa ka nemad ajafaktori ja varuosade nappuse vastu. Sel põhjusel, et Tiim Paidel ei olnud tuju ilma meieta Hispaaniat väisata ja puhkusepäevade nappuse ning meie määramatu rattatuleviku tõttu meiega siia jääda ka väga mõistlik ei olnud ja meil jällegi ei olnud võimalik jälle nendega koos ära sõita, sai hommikul Heli ja Jan ära saata teele kodupoole ehk siit meie 6a koossõidetud hüvastijätupilt ja suurimad 🤲 ja 🏍️kaitse👼🏼 neile teele! Me sõidame veel!!!
Ja rõõm oli väga suur, kui tuli teade Janilt, et tiim Paide on 702 km maha kärutanud ja jõudnud Reini jõe kaitsvale kaldale. Nimelt teepeale jäävad linnad on suures osas maha põletatud autosid jms täis ja eilse uudise kohaselt on Prantsusmaalt alanud mäss ja rüüstamine levinud isegi Sveitsi ja Austriasse.
Aga nüüd nats ka sellest, mis rattal viga. Lihtsam muidugi öelda, mis tal viga ei ole.. Ülejäänud osas on aga kindel, et vahetusse läheb nii pingeregulaator, kui generaator. Ja annaks Issandjumal, et sellega loetelu lõpeks. Jupid on tellitud ja oleme lihtsalt ootel. Kaalusime siit minekut ka nii, et ostame kaubiku ja viime ära. Terve öö kulus otsingule ja kui oli juba leitud, selgus siiski täna hommikul, et sõidukite müügil välismaale mingit transiitnumbrit ei saa, mis tähendanuks omakorda, et siis oleks vaja juba ka see kaubik rekka peale panna 😺Aga rekkaid jne kes teeks tsiklivedu, me ei leidnud lähiajakski niisama oma rattalegi, mistõttu jäi see plaan katki. SOS üleskutsed on facebookis edastatud ja head inimesed on neile isegi reageerinud, seega meil on ka variant B kui A ehk ratta kordasaamine hiljemalt 13.07 ei õnnestu.
Laagri panime püsti sellisel nö poolsaare moodi saarel, sest kiire sai meil juba üleeile läbi…Täitsa huvitav ja eks siis lähipäevil selgub, mida tähendab meie jaoks edaspidiseks sel reisil numbrikombimatsioon 666. Nimelt uus urg asub meil 6.korrusel ja uks on numbriga 66 😱
Sinna Pärnulaadse rannaga sarnanevasse paradiisi saamiseks kulus meil ca 2 tundi, sest sõita tuli kahe trammiga ümberistumisega Montpellieris ja siis veel laiu peale ca pool tundi jala mööda kallast. Trammid on siinkandis hinnatud liiklusvahendid- puhtad ja loomasõbralikud, sh piletid kahele, millega saab sõita mitu korda samal päeval hinnaga 3,20 eurot.
03.06.1940 tungis natsisaksamaa kallale Prantsusmaale. Jahisadamas on tähenduslik monument 03.07.1940 liitlaste poolt purukspommitatud Prantsuse laevastiku 1297 hukkunud meremehe mälestuseks, kelle surm oli vältimatu, et sakslased ei saaks neid laevu kasutada ära liitlaste vastu 🥀
Natuke aga ka sellest, mida HD-s kuulsime. Kes veel ei tea, siis sellised kohad on HD meeste-naiskade omamoodi Meka, kuhu reisimas, kus iganes need tee peale ei jää, ikka tullakse/minnakse, et uurida kohalikke olusid, kaupa ja/või kasvõi selleks, et panna kirja ✅.
Aga kuuleb ka inimeste lugusid nagu nüüdki. Näiteks vanem paarikene tuli Austraaliast Euroopasse 3 kuuks sõitma ja neil juhtus selline asi, et hullumeelne prantslane äkkpidurdas ees nagu siin kombeks ja panid tagant autonurka sisse. Veel oli neil siin lähedal Hispaania rannikul juhtunud nii, et tegid möödasõitu lubatud kohas aga siis ei saanud hullumeelse liikluse pärast maha keerata ja olid sunnitud pideva joone taha sõitma ning siis said alles tagasi reastuda. Kaamerad igal pool ja järgmisel lõigul juba erariides politsei ning maksta tuli 200, vaidle siis palju tahad…
Jutlesime ka sakslastega, kes olid Berliinist nädal tagasi autoga Lyoni tulnud, rattad maha tõstnud ning siis prantsuse parimaid tsikliteid katsetanud. Naersime, et kas nad ümbruskonnas toimuva raames üldse kindlad on, et neil 🚙 veel alles on… Aga naljale lisaks saime neilt väga palju ideid ja näpunäiteid, kuhu minna sõitma edaspidi…
Aga jah, meil on aega veel ja kui vaja või enam pole, siis kellegi käest laename!
07.07 ennelõunal teevad Macadam Moto HD keskuse omad meile suure üllatuse, tõsi küll ka remondiarve on ka muljetavaldav, kuid raha pole õnneks maapealt veel otsa saanud….Seega sõidame!
09.07 hommik algab Bernis kirikukellade helinal. Ja juba kimavad hotelli kõrvalt mööda kümned ja kümned mootorattahordid. Me juba teame vist kuhu…eks ikka sinna, kuhu toimub meiegi start. Ja see on oluliselt kõrgemale minek, kui senine (vist ka liustike vahele) …
Eelnev pisuke klipp Prantsuse teest D67 (1144m kõrgel) oli meil FB-s aga paneme ka siia:
Pikema sõiduvideo versiooni pakendame youtube lingiks mingi aeg hiljem, sest Šveitsis pole internetiga priisata …
Ja siinkohal Papa legendaarsed sõnad kahtlevale Mammale: Noh Matrjoškin sul on valida, kas rattale või merekool 😺
Aga sai ka see Furkapass Šveitsis tehtud!
Ja siin on võrdluseks pikem video Prantsusmaal D67 vs Šveitsis Furkapass:
VIDEO D67:
VIDEO FURKAPASS:
Kumba soovitame? Eks ikka mõlemaid, sürrim sõit ja vaade on muidugi D67 pealt sest tee alt on kaussjalt tühi, kuid füüsiliselt raskem sõita on muidugi Furkapassi. Samas on seal passipunktis ka stiimul, miks sinna minna ja selleks on Šveitsi mõistes kõige odavam toidukoht – vaid 9 franki Bradwursti prae ees (võrdluseks – igal pool algavad mistahes prae hinnad ikka 38 frangist):
Susten Kuru jätsime aga reservi Teiega, lugupeetud tiim Paide, next Year 😉
Šveitsi kohta peale ilusa looduse midagi meenutada pole, sest ainus suveniir, mida oli võimalik soetada, maksis 40 franki (aastane vinjett):
Bernis oli küll palju ilusaid maju ja kujusid, kuid linn tundub olevat projekteeritud ja ehitatud kaugelt peale seda, kui paigaldati päikesekell, sest ükskõik, mis kellaajal oli fotode tegemiseks liiga pime. Kogu linnas andsidki tooni paanikas turistid, sest poode kust osta suveniire peaaegu et polegi, ehkki just see linn on saanud tuntuks veinivaati kaelas vedavate Bernhardiinide tõttu (isegi külmkapimagnetit kuskil selle pildiga pole 😒). Samuti ei saa osta kuskilt õlut kaasa jne. Meie tihkasime küsida, kas linnakeses on kuskil mõni plats, kust leida saržitegija, siis saime vastuseks, et selles riigis on inimeste naeruvääristamine keelatud 😱.
Paar 📸 sellest õnnetust Bernist aga siiski:
Peale seda kahte mäge oli vajalik kuidagi ennast koguda, kuid tee peale jäävad Stuttgart ja Dresden osutusid selleks liiga lahjaks. Stuttgartis on küll suur jalakäijate tänav, kus saab ringi trampida ja Dresdenis oli suhteliselt väärikas vanalinn, kuid ikka polnud see õige tunne. Neisse linnadesse tasub minna, kui tahta korralikult süüa
ja/ või võrdluses Šveitsi või Austriaga enamvähem hinnaga majutatud saada aga ei muuks. 📸 Dresdeni surmvaiksest vanalinnast:
Ja kuivõrd meid selline reisilõpu olukorra korraldus ei rahuldanud, panime hääled sisse sest kui kuidagi enam ei saa, siis kõik teed viivad ikka kindlalt Sveijki manu Prahasse!
Siin on kõike nagu näiteks rahvas
Korralikku meeleolu tekitav õlu:
Ja loomulikult ka legaalne saržitegija:
Aga kokkuvõte siis selline, et Hispaaniasse me ei jõudnud, kuna tuli ette kokku 6,5 päeva tehnilisi takistusi ja sellega seotud Paidekate ajafaktor ning lõppkokkuvõttes ka +44 kraadi sooja, mis meie HD-le pole hea. Ja saigi kinnitust ütlus, et tahtmine on taevariik aga saamine hoopis iseasi. Hispaaniast jäi puudu vaid 160 km aga ka järgmisteks trippimisteks peab jâäma eesmärke… Ja siin süüte välja keeranud Papa koos kodu valvanud õnneliku Jackuga:
Kokku sai sõidetud vaatamata kõigele 6719,6 km kahe HD peale kokku, lisaks 149 km treileriga. Kûtust kulutatud ca 460 l, teemakse tasutud alla 150 euro jne.
Tee peal nähtud muud uuenduslikud asjad: Pizzaautomaat (3 min küpsteab) Nizzas, automaatpesupesila Prantsusmaal, Viagra automaat Saksamaal ja tankiõli ostmiseks eraldi voolik Poola tanklas.
Aga panime ka ühe järjekordse IRON BUT rekordi- nimelt viimasel päeval Lodžist otse koju ehk 12,5 h (koos 4 tankimise ja lühilõunaga) 1006 km🏍️ 🥇
Ja siinkohal ka Mamma maani kummardus kõigile, kes sellele loole ja teele sattusid, meid aitasid ja kaasa elasid! Elu on elamiseks!
