Alustades teed, ei ole me nii kindlad, kuidas tagasi saame, sest Rumeenia kohta on liikvel igasugust infot alustades maalilise loodusega ja lõpetades foori taga peatuvate kämparite küljes olevate jalgrataste ära rebimisega. Ja no me kõik teame ju neid juhtumeid, kui pangaautomaat on Eestis õhatud või siis üritatud kaasa võtta ja kangelased seal ikka Rumeenia kodakondsed… Oleme sellest teinud järelduse, et kuigi pangaautomaate teavad ja tunnevad, on tegemist pigem sularahamaaga. Ja noh muudeks elujuhtumiteks on meil Kasko, mis peaks katma kõik.. Ja nii liikudes Lätist Leetu ja sealt Poola, ei ole tee peal midagi, mida hullult kirjeldada tahaks. Ainus tähelepanek on see, et kütuseliiter on Leedus 20 senti odavam. Poola jõudes tegime kohe plaanid ringi, sest Elkis nagu mingit normaalse hinnaga ulualust ei paista olevat. Seega siis üle hulga aja üks lihtsam sõidupäev ja maandume Suwalkis, kus pea kõik toidukohad on kas kinni või pakuvad pizzat aga midagi siiski leidsime.Ja ehkki oli arvamus, et ka Suwalkis midagi meil fotografeerida ei ole, eksisime, sest 23.06 hommikul Papa ratas lihtsalt vilgub ja ei käivitu. Egas muud, kui …
No nii, täna on laupäev 29.06, mis tähendab, et viimatisest ratta treilerile ajamise videost on möödas juba üksjagu päevi ja oleme Odessast (veel Ukraina käes) meritsi vaadates 300 km kaugusel, vahepeal on aga juhtunud üht-teist…
See on töökoda, kuhu ratas viidi ja kus seda remonditi esmaspäeval
Viia tuli ratas Jack’s Motorcycles’i põhjusel, et ametlik HD esindus Poola pealinnas oli esmaspäeval kinni. Aga Papa jäi teenindusega rahule ja pani neile ikka kõvad tärnid reitingusse ka (häid sõnu Papa niisama juba ei loobi). Treileri mees ise oli tskiliga oma naisega kahekesi sõitnud 15 aasta jooksul palju riike läbi ja kuna oli pärit Suwalkist, sai temaga teha juttu ka kohalikest oludest. Kohalikuna tema näiteks ei karda mingit Suwalki koridori kinnipanekut venelaste poolt ja oli üsna kindel, et kuna ollakse NATOs siis sellist asja küll juhtuma ei saa. Igal juhul ei olevat inimesed sealt kuhugi ära kolima küll hakanud.
Pühapäevaõhtune Varssav
Varssav
Varssavis olime lennujaama lähedal ilusas suures Sound Garden Hotel Airport hotellis, kus öö koos hommikusöögiga maksis 65 eurot. Järgmise öö veetsime esmaspäevase suhteliselt hilise stradivõimaluse järel (peale kella 14,00) ka Poolas aga sedakorda Rzeszovist natuke välja jäävas SPA Hotellis Splendor ja mille öö hind koos SPA külastusega (3 sorti saunad, bassein mullivann) ja hommikusöögiga maksis kahele 67 eurot. Miks neist hindadest kirjutada? Aga ikka sel põhjusel, et need leiud on nagu ka omajagu töövõidud, sest igal pool on ööbimise ja söögi hinnad peale seda pandeemiat iga-aastalselt palju kasvanud.
Siin on musta joonega Ukraina piir, võrdluseks- Rzeszovist Lvivi on 170 km
Toa rõdult vaade ilusale Poolale, kust mittekaugel käib sõda
Teisipäeva hommikul võtsime suuna Rumeenia peale, kus lootsime juba päev varem kohal olla. Teekond sinna kulges läbi Slovakkia ja Ungari maalilise looduse.
Slovakkia piiri Vyšny Komarnikus saime läbida peaaegu et suuremat hoogu maha võtmata. Mootorratastele ei ole seal vaja ju ka vinjetti.
Ootame Ungarist Rumeeniasse pääsu
Oradea on see Rumeenia linn, kuhu jäime ööseks. Peame rattad kinni linna sissesõidul ja vaatame ööbimisi. Kui mujal on alati olnud selle otsingul üks kriteerium tasuta parkimine, siis siin juba standardid muutuvad- öömaja valime selle järgi, kus oleks privaatne parkimine 🙂 ja leiamegi sellise kivinõiaga fuajees…
Tsiklid sai admini palvel klaasist välisukse taha aetud (hommikul olid puutumatult alles!). Hotell nimega Novotheos oma kolme tärniga nägi välja nagu butiik ja koos hommikusöögiga maksis 73 eurot toa kohta. Meie suureks imestuseks sai maksta kaardiga ja mingit raha vahetada vaja ei olnud. Etteruttavalt- terves Rumeenias, v.a teeäärsed puuviljamüüjad ja Dracula lossi värava taga olevad harjuskid, sai maksta kaardiga ja meie Rumeenia raha oma näppude vahel terve reisi vältel ei hoidnudki. Vajadusel võtavad rumeenlased vastu ka eurosid kursiga 1:5.
Oradea
Hotellituba
Hommikusöögisaal
Kohalike nägudega malendid
Hommikul olid rattad alles
Kütusehinnad
Suuna võtame planeeritult Cheile Bicazului peale
Kui kodust startides oli + 17 kraadi, siis Ungarist alates oli juba + 30 ja + … õhus
See poiss pani meile möödumisel kohe LIKE
Külad on tee ääres
Maastik
Papa loeb igaks juhuks kaarti
Mamma leidis õnneraha
Rumeenia lopsakas loodus
Tee
Pop-up kaubandus
Rumeenlaste uusarendus- lossihõngulised korterelamud
Midagi metsast raisku ei lasta
Õige mustlaspoiss ei välju iial värava kaudu
Teeäärne kõrts
Sama kõrtsu ees õnnestus teha ka Papa ja Mamma paraadpilt
Mägedeäärne tööstus
26.06.2024 õhtuks paistab kuru, mis oli päeva sihtpunktiks
See viimane pilt on märgiline, sest selleks hetkeks oli meie Harley Davidsoni mootor lakanud normaalselt töötamast ja Papa otsus oli edasi sõita nii, et Kurus enam hoogu maha võtta ei saa. Reastusime sel põhjusel ka Paide tiimiga ümber, et kui peaks juhtuma, et HD lõppeb täielikult ära, siis vähemalt nad näevad seda ja saavad ka oma ratta pidama.
Kurust läbisõites tegi Jan nalja, et tekkinud olukorras tasuks Papal teha ehk HD tätokas asendada BMW omaga. Kohatuid nalju selleks hetkeks polnud ju enam ühtegi jäänud… Läksime esimesse ööbimiskohta, mis oli tegelikult nagu paradiis.
Meie rattad ootamas hommikut
Sõime ja jõime. Kohalik Silva õlu on väga hea
Ja öösel tõi kohalik kogukonna koer teda toitnud Mammale näha oma nupsikud
Varahommikul kella 6 paiku helistab Papa If kindlustusele, kust orgunnitakse autoabi esimesse margiesindusse, mis asub ei kusagil mujal, kui Bukarestis.
Ootasime ja lootsime, et kui see puksiir juba seisuga kell 9.30 pole tulnud, siis ehk ei tule ka lähitunnil aga no täielik Murphy, sest see pilt on tehtud 27.06 kell 09.50.54
Sel põhjusel, et puksiiridel on alati kiire, leiab ajakirjandusest hiljem ka ülalviidatud kommentaariga foto...
Võimalik, et eelviidatud põhjusel oli Eesti rahval võimalik Mamma selja tagant näha ka meie õnnetut Harleyt 🙂
5,5 tundi Cheile Bicazuluist Bukaresti Harley esindusse sõitu kulges siis selliselt, et meie puksiiriga ees ja Paidekad rattaga taga. Liiklus Rumeenias on hullumeelne. Kiirteedel kus 130 km/h, sõites ise näiteks 170ga, võidakse isegi nagu postist mööduda jne. Vajadusel pidurdavad nii, et ragin taga. Puksiirimees lööb iga natukese aja takka kolm korda risti ette. Hiljem saame aru, et risti ette lüüakse mitte niivõrd liikluse, vaid usu pärast juhul, kui kirikust möödutakse. Aga ka puksiirimees kärutab maksimumkiirustega nõnda, et Heli ja Jani me peagi enam ei näe. Tee ääres kiirust mõõtvate politseinike tuvastamiseks kasutatakse seal omavahel aga raadiosaatjat, millega siis 5 km raadiuses saab operatiivinfi sellest, kus võiks rahakoti huvides piirkiirust jälgida.
See vaatepilt läbi tagaakna on tehtud 27.06 õhtul Bukaresti HD-s
Lootuses, et ehk järgmine päev toob vastuseid, liigume Bukaresti kesklinna veerel asuvasse hotelli. Kohapealne adminipapi kaupleb kohe, et tühistagu me Bookingu broneering ja teeb meile siis veel tiba soodustustki. Ah tühja, teemegi siis meie selle oma väikese panuse sealse päevinäinud hotelliettevõtja toetuseks. Linna lähme hiljem taksoga. Bolt töötab sealgi ja oma Dacia boldijuhid mingit armu ei anna. Kõik autod millega meil sõita õnnestub, on valdavalt 350K sõitnud (sõitsime ka 500K läbinutega) aga südalinnas ringteele või kurvi sõita 100-120ga ja vajadusel krapsti pidurdada vägagi teravad veel olgugi, et autost väljudes jääb vahel mõne ukselink pihku 🙂
Õhtune Bukarest
Söögikohti leiab aga poekesi pigem mitte, mis teeb suveniirijahti pidava Mamma meeleolu mõruks
Hommikul asutasime siis endid maailma suurimat ja raskeimat administratiivhoonet külastama. Kohale jõudes valmistas meid ees pettumus, sest see oli külastajatele suletud veel üsna mitmeks päevaks. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui teha sellest monstrumist pilti küll ühelt poolt ja siis teiselt poolt.
Parlamendihoone üks külg siis kaugvaates selline. Maja enda kohta on teada, et see on nii suur, et selle ehitamiseks aeti samas kohas elanud 40 000 inimest oma kodudest minema. Paleel olevat oma postiindeks
Mehe enda kohta nimega Nicolae Ceaușescu [nikol’aje tšauš’esku], kes selle palee rajamist alates 1984.a alustas, leiab Wikipediast infot, et ta oli Rumeenia kommunistlik diktaator 1965. aastast 1989. aasta detsembrini. Ta lõi enese ümber isikukultuse, lastes end kutsuda selliste nimedega nagu Karpaatide Geenius ja Mõtete Doonau. 1965. aastal sai temast Rumeenia Tööpartei esimene sekretär ja 1967. aastal Rumeenia president. Ta võttis isikukultuse rajamisel eeskuju Mao Zedongist ja Kim Il-Sungist. Tema tiitel oli Conducător (‘juht’). Oktoobris 1966 kuulutas Ceaușescu välja range abordipiirangu, et tõsta Rumeenia rahvaarvu 19 miljonilt 25 miljonini 1990. aastaks ja 30 miljonini 2000. aastaks. Ceaușescu laskis hävitada ajalooliselt väärtuslikke hooneid, et teha ruumi oma paleede ehitamiseks. 1989. aasta detsembris toimunud rahvaülestõusu käigus üritas ta koos abikaasaga riigist põgeneda, kuid võeti kinni politsei poolt ja anti üle sõjaväele. Kiiresti kokku pandud tribunal mõistis kiirmenetlusega Ceaușescu ja tema abikaasa Elena Ceaușescu 25. detsembril süüdi muu hulgas genotsiidis ja riigi vara riisumises ning määras karistuseks surmanuhtluse. Otsus viidi täide veel samal päeval Târgoviștes mahalaskmise teel. Nende surnukehad viidi Bukaresti, kus need salaja vale nime all eraldi haudadesse maeti.
Palee teine külg. Valmistatud 700 000 tonnist terasest ja pronksist koos ühe miljoni kuupmeetri marmori, 3500 tonni kristallklaasi ja 900 000 kuupmeetri puiduga. Papa tuntud ehitusettevõtjana otsustas ka kohe oma jõudu näidata ja tõstis Mamma lausa ühe käega üles 🙂
Hooneni viiv purskkaevude allee on tegelikkuses palju pikem
Lonksime linnas, mis oma suuruse ja halli välimuse tõttu tegelikkuses ei jätnud mingit VAU efekti kuniks saabus kurvastav sõnum Bukaresti HD töökojast. Kuna veaks arvati mootori aju riket, siis tähendas see seda, et Papa ja Mamma tsiklireis on selleks korraks kahjuks läbi saanud. Meie teekonnaks lisaks Poola jõudmisele:
Meie HD teekond Poolast Rumeeniasse
Meie HD teekond Rumeenias Bicazi
Allesjäänud puhkuse ja reisiplaanidesse kirjutatud eesmärgid realiseerisime rendiauto abil, millega esmalt põrutasime kuurortlinna Constantasse, kus veetsime aega tervelt kahe õhtu jagu. Ikkagi Musta mere kuurortlinn…
Õhtune rannaäärne peatänav
Ursus õllesid on heledat ja tumedat, URSUS ise tähendab karu
Rannakaubandus
Rand nagu rand ikka
Tiim Paide lainetes hullamas
Otse Mustast merest ...
Laupäeva õhtul peeti rannas vähemalt kolme pulmapidu. Külalised viimaseni üles vuntsitud, mehed eranditult kõik ülikondade ja valge särgiga
Nalja kah, kui meie kartsime Rumeeniasse reisides vargusi, siis autot rentides saime tunda, et rumeenlased kardavad ja kahtlustavad hoopis meid, et nende auto ära varastame. Nii helistati meile lausa igapäevaselt selleks, et kontrollida, kas meil on ette näidata veel võti ja kus me täpsemalt oleme 🙂 Rumeenlased ise rääkisid, et kardavad väga just bulgaarlasi, kuivõrd just sealt tuldavat Rumeeniasse autovargile …
Auto saime parkida hotelli admini jälgimisraadiusse
Pühapäeva lõuna paiku suundusime Brasovisse. Tee sinna kestis tunde ja kohale jõudes selgus, et ööbime surnuaia väravas.
Vaade terassilt vasakule
Vaade terassilt paremale
Selleks, et öine võimalik kollitamine lihtsamini üle elada ja et jalkamatši ka lõbusam vaadata oleks, suundusime poodi ja hankisime lisaks nosimisele ka kohalikku joogipoolist. Mitu päeva olime edasi lükanud kohaliku veini proovimist. Seega tegime sellegi teoks ja kuna veinist midagi ei tea, siis dilemma kas valida riiulilt rohkem ostetu või siis väljanägemise järgi, võitis ilusama sildiga pudel. Lõppeks selgus nagu ikka, et mistahes tume õlu oleks oluliselt etem valik olnud 🙂
Kohalik hele õlu
Hääletuse võitnud kohalik vein
Öö möödus vaatamata kehvale veinile ja huvitavale naabruskonnale rahulikult. Uuel päeval läksime seiklusi otsima Dracula lossi, mis asub Brasovist 30 km.
Loss paistab kaugele
Pilet lossi maksab 24 eurot per nägu ja osta saab selle kohapealt ka
Draculat oli selles lossis natuke vähevõitu
Ja nüüd siis edasi meie tsiklireisi jaoks planeeritud kõige peamisesse reisi sihtkohta – Transfagarrasan teele.
Transfăgărășan (trans + Făgăraș) ehk DN7C on sillutatud mägitee, mis läbib Rumeenia Karpaatide mäestiku lõunaosa ulatudes üle 2000m merepinnast . See algab Bascovi küla lähedalt ja ulatub 151 kilomeetrit DN1 ja Sibiu vahelise ristmikuni riigi kõrgeimate tippude Moldoveanu ja Negoiu vahel. 1970. aastate alguses strateegilise sõjalise marsruudina rajatud maantee ühendab Transilvaania ja Valahhia ajaloolisi piirkondi.
Võrratud vaated ja lustlikud loomad nähtud suundusime taas Bukaresti, sest aeg surub takka ja kodutee on pikk.
Eelnevale lausele võiks kriipsu peale tõmmata, seda vähemalt meie vaatevinklist. Taaskord vedas meid tehnika alt ja seekord olime sunnitud lahkuma lennukiga ja jätsime ratta Bukaresti HD esindusse maha kojuvedu ootama.
Bukaresti HD esindus
On 02.07 õhtu ja peale hotellis voodikoha tsekini asutame end Bukaresti vanalinna suunal nö kodumeeskonna mängu vaatama. Selgituseks siis, et mängivad Belgia-Rumeenia. Juba tee peal sinna ei ole olud nagu õiged. Taksojuht paneb meid maha nö karup 8-s ja hakkab kohutavalt sadama, linnas hakkavad juba esimesest müristamisest karjuma kõik kirikukellad…
Nagu näha- vaadati mängu igas baaris ja hoolimata vihmast olid ekraanid üleval ka tänaval., Kahjuks saimegi täiega tappa, ehk siis 2:0 Belgia kasuks. Sel põhjusel jäi meil ka nägemata kõikide fännide särkide seljast viskamine nagu see oli toimunud eelmise Rumeenia mängu järel. Ja jätsime meiegi tiim Paidega hüvasti, sest erinevalt tsikliinimestest, nägi Papa ja Mamma 2024.a suve tsiklireisilt tagasitulek (arvake ise millega) välja enamvähem selline:
