Miks Mehhiko? Sest see, et üldse töö kõrvalt kuhugi minna võimalik on, selgus vaid mõni päev enne starti ja kuna muude kohtade lennuhinnad olid üüratuks paisunud, tundus päris hea olevat nö viimase hetke TUI lennupakkumine Helsingist otselennuna Cancuni per nägu koos söögi ja käsipagasi ja äraantava pagasiga 683.-, kuid lõppkokkuvõttes sai sellest siiski kallim reis, sest juba ainuüksi Helsinkisse tuli laevast maha jäämise tõttu tasuda juurde viimase hetke lennuhind Tallinn-Helsinki xxx. Helsinkisse jõudes kohver puruks loobituna seda kiletama minnes selgus aga et lend oli lausa paari-kolme tunni jagu edasi lükatud ja ei ühtegi teadet … ehk et võimalik olnuks ka laevaga/autoga tulla, sest parkimine oli nagunii ette makstud aga seekord siis jäi nii, et Helsinkis saime maksta parkimist ja ka Tallinna lennujaamas…
Muus osas lend nagu ikka ehk siis Helsingist ca 12 h ja oledki Cancunis. Lennuk oli valdavalt täis paketireisijaid aga meil oli oma pakett, s.o jõuda lennukile (suure närvi- ja rahakuluga jõudsime), lennujaamast rentida auto (no ka see oli juba ära antud kuna jäime hiljaks aga saime siiski kohale jõudes uue) ja minna magama ööbimiskohta, mis oli samuti lennukist väljumise ajaks juba tühistatud, sest siin käib see väga lihtsalt. Samas olime õnnelikud, et see juhtus, sest uue onni otsingute käigus ilmnes, et bookingu kaudu ööbimine maksab ca 30% rohkem, kui koputada hotelli uksele ja maksta seal.
Esimene õhtu Cancunis ehk maapealses põrgus möödus nii, et katsusime mitte kurdiks jääda ja ööelust läbi murdes midagi süüa. Ei teagi, kust võetakse jutud, et välja söömine maksab kahele 100 USD, sest meie näiteks saime söönuks u 15 euro eest aga ega me palju just ei söönud ka.
Hommikul käisime turul söömas. Lahe koht, väga maitsvad toidud ja jällegi võimalik süüa hommikust kahele kokku ca 15 euro eest. Seal tehti ka värsket mahla!
Mehhikos nagu selgus, on tasulised hotelli rannad aga igal pool ka lihtinimesele midagi. Näiteks Cancuni avalik rand, tuuline ja külma veega, aga päike on vähemalt sama soe kui allincl randades. Erinevus rannavalve osas aga USAga jne suur, sest siin on need hambuni relvastatatud.
Cancuni rannavalve
Cancuni rannapolitsei
Playa Delfines Cancun
Kuna saime aimu juba eelmisel õhtul, et Cancuni me siiski kaheks ööks ei jää, siis suundusime peale rannas logelemist Playa de Carmenisse, ehk järgmisse paljukiidetud järgmisse kuurortlinna. Selle koha iseloomustamiseks ei oska isegi midagi enamat lisada, kui et hullem kui Cancun. Üldmulje rääbakas, tänavad kinni pandud, isegi hotelli ees peatudes oli sõjavägi kohal ruuporiga anti käsk autoga kohe jalga lasta. Põhjus selgus õigepea- karneval!
Battel of Flowers karneval
Linnast lahkudes oli väga huvitav vaatepilt ka see, kuidas reede õhtul sõitis vähemalt ühest suunast 4 sõjaväeautot sisse korda looma nii, et kastis juhi kabiini peal hoiab üks sõdur kuulipildujat ja samas veoauto kastis külgede peal on automaatidega mehed kummaltki küljelt laskevalmis. Kusjuures sõidukis sees on veel oma ekipaaž. Üldjoontes siinne korravalve ei jäta muljet, et mingite hoiatuslaskude tarbeks padruneid raisataks 🙂
Merevägi korda pidamas Playa del Carmenis
Playa del Carmeni äärelinnas olid ka kõik öömajad täis või täielikus getos, mistõttu sõitsime Tulumi. Kõik, kes teavad Kahe Kange saadet ja seda Mehhiko reisi, siis siin on koht, kus selgitada, et ka Tulum nagu ka terve Mehhiko, on tegelikkuses selle seriaaliga võrreldes hoopis teine maailm. Must, räämas ja ilma igasuguse rannailuta, välja arvatud kuurortpiirkond. Tulumi ka siis kaheks ööpäevaks kanda kinnitasime. Meie ulualune asub otse rannal.. mõnus!
Tulumi rand on valge liivaga paradiisirand kus vesi soojem, kui Cancunis.
Vaade meie sviidist
Tulumi rand
Mamma sünnipäev
Öine Tulum
Öine Tulum
Tulumi kallis ja ilus kuurortpiirkond erineb Tulumist, kus tänavad ja majad ei ole värvilised ja müüakse ka tänavatoitu. Õnneks oli seal ka suurem korralik toidupood. Lihtsalt teabeks Mehhikosse reisijaile, kes võtavad ette teekonna väljaspoole kuurorteid, et seal ongi tavaliselt toidupoed sellised, kust saad osta vaid saia, krõpsu ja Coca-Colat.
Torta müük
Taco müük
Aga reisidel juhtub niimõndagi. Nagu näiteks seekord oli võimalus ja vajadus Papa tõttu külastada ka arstionu, mis oli samuti meeli üllastav kogemus. Esmalt muidugi “kerge keelebarjääre” tõttu ja hiljem väljakirjutatud ravimite kogusest tingitud. Nimelt üks ravimitest oli süst mida oleks tulnud manustada taguotsa kaudu, aga Papa loobus sellisest ekstreemsusest ja jäi omal vastutusel väljakirjutatud tablettide peale + iga nats aja takka Paracetamol ja Ibuprofen, sest süstlanõela pikkusest jms võis järeldada, et lisaks liikumispuudele võib järgneda ka istumistakistus. Natukese aja pärast selgus, et õige tegu, sest Eestis arstiga konsulteerimise järgselt selgus, et süst koosmõjus muudega, võinuks kaasa tuua ka veel sisemise verejooksu. Sellised arstid on siis iga endast lugupidava apteegi kõrvalruumis, kuhu apteegist suunatakse. Arstil käik on nagu tasuta aga kirjas on, et soovitusikult tuleks siiski maksta heatahte märgiks mingi summa.
Midagi jubedat
Veterinaariga arved klaaritud, võtsime suuna Valladolidi, mis on suuruselt kolmas linn selles piirkonnas. Linna me väga nautida kahjuks ei saanud sest mida sa sandiga ikka ringi kakerdad. Öö mööda saadetud, alustasime sõitu Mayade valduste suunas. Tee peal sinna on palju igasuguseid tripimüüjaid, kes väga usutavalt selgitavad, kui kallis kõik kohapeal on ja kuidas pileti eest tuleb 3 km sabas seista jne aga meid ära ei räägitud, sest oli plaan kohapeal olukorda hinnata. Samas polnud väga ka väga vahet, sest kohapeal oli hull rahvamass ja Papa oma selja tõttu nagunii isegi autost välja ei saanud. Jätsime selle külastuse ootele paremate päevade saabumise lootuses. Tee äärest on meil tehtud ka mõned kohaliku kaubandusteadete fotod. Üldse jäi silma, et igas kohas on omaette kaubandus, so et kui keegi mõtles hakata kaabusid müüma, siis liitub sellise tegevusega terve küla. Sama oli lõikelaudadega, punutiste ja nöörkleitidega. Eks näis, kas selle aasta Gildi päevadel Mamma oma toodangu, milleks innustust sai kohalikelt käsitöömeistritelt, ka letti lööb. Lubatud justkui sai…
Kaubanduskeskus mnt 180
Kaubanduskeskus mnt 180
Suund sai võetud Merida peale, kust õnnestus selle reisi kõige odavam öömaja leida otse püha kadedraali kõrval. Mõned klipid Merida sissesõidust. Kuna meil oli rendikas, siis oli vajalik leida ka parkimine ja neid parklaid on tegelikult palju sest asuvad majade sisehoovides ja soodsad on nad ka. Hotell linnasüdames maksis 35 eurot (võrdluseks, et Valladolidis linna ääres 74,43 eurot) ja parkimine paari tänava taga 3 eurot ööpäev. Liikluse loogika Mehhiko linnades on selline et üle ühe tänava on ühes või vaid teises suunas liiklus. Mõned vaated Merida linnast ka siia paneme.
Õhtu hakul (pimedaks läheb u 18.30 paiku) läksime hotelli kõrvale nuuskima. Papa tahtis soetada sigareid aga ostetud sai siiski tähendusrikka pildiga suitsupakk, sest sigarid, mida müüdi, olid kangesti kassikuselõhnalised. Tänaval avanes aga nagu eikuskilt tekkinud võlumaa: kalessid- üks uhkem kui teine, tänavakaubandus, imearmsad butiigid, muusikud ja tänavakunstnikud. Muuhulgas selle meie silma all valminud kunstnikuteose ka 5 euro eest koju soetasime…
Suitsetamine tapab ka rotid
Harjusk Meridas
Hommikul sai läbi käidud sellest kõrvalasuvast katedraalist. Sees lendasid ringi linnud. Nende lõunamaade pühakodade kohta võibki öelda, et need on tegelikult väga lihtsad aga millegipärast on sinna võimalik ennast nagu ära unustada…
Mehhikos käies tuleb veel meelde jätta, et süüa ei ole vahest võimalik kuskilt saada, sest mida vaesemad piirkonnad, seda vähem on väljas söögikohti ning sellega meie, ehkki oli käes juba 5. reisipäev käes, muidugi arvestanud ei olnud 🙂 Aga kes otsib see leiab, nii ka meie. Ühesõnaga hommikusööki nautisime linnas nimega Progreso. Linn iseenesest ei ole mainimist väärt küll aga avastasime õõvastav vaatepildi, kui fotosid üle vaatama asusime. Kas siin midagi kummalist näha on otsustab igaüks ise…
Hommikusöök Progresos
Kõhud täis, asusime taas teele, et kohtuda flamingodega. Ega me kaua otsima pidanudki. Õigepea oli teeääres silt värviliste järvede ja lõheroosade flamingodega. Ja nagu Mehhikole kombeks, ei ole kõik nii nagu välja reklaamitud. Nii ka siin, ja ehkki per kärss 5 eurone pilet meile hoobilt flamingoõnne ei toonud, kuid valge liiv ja ilus ilm, olid siiski peatust väärt,
Aga eks see oligi teadlik risk, mida võtsime, sest teadaolev koht, kus on alati flamingod, on tegelikult Las Coloradas. Nimelt käib seal meresoola tootmine ja see meelitab ligi krevette ja neid nosivaid flamingosid. Kõige parem on neid kuninglikke linde vaadelda paadist ja seda tegime ka meie. 1600 peeso eest saime ca. 1,5h paadisõidu koos kohtumise krokodillide, pelikanide ja flamingodega.
Krokodill Gena
Paadimehe lemmik Mehhiko pelikan
Los Coloradas
Tutvumine kohaliku fauna esindajatega läbi, kihutasime paadiga loojuvale päikesele järgi. Oli üks elamusterohke päev. Mehhiko liiklus on nii nagu on, aga mida kaugemale keskusest seda hullemaks muutuvad ka teed ja internetiühendust linnadest väljaspool eriti loota ei tasu. Seega tasub siin ringikruiisimisel alla laadida kaart, mis töötaks ka ilma netita. El Cuyo suunal sõitsime pimedas ja oli see vast sõit… Papa oli roolis nagu Elfyn Evans ja Mamma täitis kaardilugeja rolli (auk, lamavpolitsei, auk hüpekas jne) ehk kokkuvõtvalt paras katsumus mõlemale…
El Cuyo, kuhu maandusime, on selline poolsaare moodi saar, kus aeg on nagu seisma jäänud. Linnake ise on väike, valdavalt on tänavad/kitserajad lihtsalt ära sõidetud rohumaa, midamööda kogu elu käib. Põhipanus on siin surfamisele, sest rand on surfarite paradiis ja neid seal ikka jagub. Lisaks oli siin ka palju kameeleoneid, kes keskkonda sulandudes päikesevanne võtavad .
Kameeleon
Kameeleon
El Cuyo rand
El Cuyos sai tegelikult vedeletud 2 ööd ja 1 päev. Kui olime natuke taastunud, läksime uuele katsele Chichen-Itza templi külastamiseks. Tavapäraselt kuluks 200 km läbimiseks siin ca. 3h aga kuna meil oli vaja toita kõiki hulkuvaid koeri ja pildistada kõike huvipakkuvat, siis meil kulus üle 4 h. Teel olles tegime ka hommikusöögi, mis osutus parimaks ja soodsaimaks, mida olime seni saanud. Ühe taco eest sooviti 5 peesot, mis teeb 0,28€ senti.
Hommikusöök õdede juures
Chichen-Itza oli Yucatani poolsaare üks suurimaid Maiade keskusi. Ligi 1000-aastase ajaloo jooksul on linnale oma jälje jätnud erinevad rahvad. Maiade ja tolteekide nägemus maailmast ja universumist avaldub nende kivimonumentides ja kunstiteostes. Maiade ehitustehnikate sulandumine Mehhiko keskosast pärit uute elementidega teeb Chichen-Itzast ühe oluliseima maiade-tolteekide tsivilisatsiooni näite Yucatánis. Säilinud on mitu hoonet, nagu sõdalaste tempel, El Castillo ja El Caracolina tuntud ümmargune observatoorium. Tänu sellele on siin ka meeletult turiste kes kõik seda UNESCO maailmapärandisse kuuluvat linna näha soovivad. Hindadest siis nii palju, et parkimine ca.10€ ja piletid kahele ca.72€
El Castillo
Sõdalaste tempel
Templeid on seal kõigest peotäis, aga see eest harjuskeid, kes kõik meelitavad sind hõigates ” Hei boss only one dollar” pakkudes kõikvõimalikku kraami alates magnetist lõpetades skulptuuridega. Eks kohaliku majandust tulebki toetada ja seda tegime ka meie, soetades suveniire ja pildistades kohalikega.
Maiad
Viimaste maiadega oli küll vahva aega veeta aga meil oli tunne, et meid juba oodati saarel nimega Holbox, millest meid eraldas jällegi 200km “võrratuid” teid ja 20minutine praamisõit Mehhiko lahel. Holbox on Mehhiko üks paremini hoitud saladusi, mis on tuntud oma autovabade teede, puutumatute randade ja kristallselgete vete poolest. Ainuke liiklusvahend saarel on CANAM taksona. Samas on võimalik kõik kohad läbi lonkida ka jalgsi nagu seda tegime ka meie. Peale rannas lõõgastumise saab snorgeldada vaalhaidega, sõita lohesurfiga ja süstaga mangroovide vahel jne. Ütleme kohe ette, et vaatamata võimalustele, meie midagi sellist seal ette ei võtnud.
Võrratu Holbox
Lõbus söögikoht
Jäätise müüjanna
Kõik kaunis võib hetkega muutuda ja nii juhtus ka siin, kui äkki saabus torm, mis uputas kogu saare üle. Hommikueine saamiseks oleks õigem olnud jalga tõmmata kummikud aga no meil olid plätud.
Kuna rannamõnusid nautida ei saanud, siis asusime vihmapäeva raames tekiilat ja mezcalli degusteerima. Vahetegu siis neil taimed, millest tehakse )kokku on üldse rohkem kui 20 agaavisorti). Kogu alkohol on mezkal aga tekiila on nö alaliik ehk tootmismeetod erineb teisest. Tekiilat tehakse blue weber agaavist. Müügimees kes tegutses kohe meie hotelli vastas, oli küll sorava jutuga ja joogid ülihead, aga kahjuks liialt kallid (250-300€ 0,7l). Seega soetasime külapoest pooliku ja analüüsisime seda rõdul jälgides tänavalt toimuvat. Ja kusjuures ongi nii, et kohapealne ka odav tekiila on tegelikult hoopis teise maitsega kui meil koduses kaubandusvõrgus saadaolev.
See ütlus, et hommik on õhtust targem, pidas ka siin paika. Ärgates oli kõik muutunud- vesi taandunud ja päike säras taevas. Nüüd tuli teha üks korralik tööpäev rannas:)
Holboxi kutsutakse ka hipisaareks ja põhjusega siinne vaib on kuidagi mõnus ja rahulik. Müüjad ei ürita sulle igahinna eest mingit jama pähe määrida. Kohalikud on väga sõbralikud ja naeratavad. Meeletu kontrast võrreldes Chichen-Itzaga. Rannas pakutakse puuvilju, külma jooki. Meelelahutuse eest hoolitsevad kohalikud muusikud ja üks sisserännanud akrobaat…
Postiakrobaat
Kahju oli siit lahkuda, aga avastamist vajas veel ka Isla Mujeres, mis on üks enam külastatud väikesaari siinsete turistide seas. Saarele pääsemiseks on 2 võimalust: kiirlaev jalakäiatele või praam autoga reisijatele nagu meie.
Esmapilgul tundub Mujerese saar üle rahvastatud turistilõks aga õigepea saab selgeks, et päris nii hull see terve saare ulatuses ikkagi ei ole. Sadamast põhjapoolne osa on üle rahvastatud aga suurem osa saarest on üpris rahulik ja mõnus paaripäevaseks puhkuseks. Meie esimeseks pesaks saab olema armas butiikhotell imelise vaate ja võrkkiigega.
Turist puhkehetkel
Esimese päeva/õhtu vedelesime lihtsalt niisama nautides vaadet ja kohalike hõrgutisi mida olime eelnevalt hankinud.
Tekiila ja päikseloojang
Selle saare eripäraks on järgmised liikumisvahendid- golfiautod, millega siinsed turistide hordid ringi kihutavad. Kuna Cancunist saab siia ca. 20min paadisõiduga, siis rahvast on siin palju ja seda just põhjapoolses osas, kus on peenemad hotellid, liivarannad ja tänavakaubandus. Ja eks ka hinnatase on sellele vastav ehk ühe võiku ja friikate eest tuleb siin väljakäia ca.20€.
Papa kohaliku piigaga
Mamma ja chicaga
Omaette vaatamisväärsus on siinsed matusekombed, kus iga kalm on justkui kunstiteos ja austus lahkunute ees on suur, sest jäetud on teispoolsuses olijatele ka midagi meelepärast. Tavaliselt oli igas lahkunu nn uues majas Coca-Cola pudel avatud korgiga.
Kalmistumajakesed
Kuna meie esimesel hotellil puudus oma liivarand ja avalik rand oli üle rahvastatud, siis otsustasime järgmise öö/päeva veeta ***** hotellis, mis pole luksust arvestades üldse meie moodi, aga eks vahel peab rajalt maha astuma, saamaks aru kas oled ikka olnud õigel teel…
Turist
***** hotell
Kaks päeva Mujerese saarel möödus kiirelt, aga oli ka täiesti piisav mõistmaks tema võlu ja valu. Nüüd jäi veel loota, et saame ka praamile, mis meid tagasi mandrile viiks.
Sadamas
Merereis üle elatud, ja hakkasime sihtima Playa del Carmenit, mis asus Cancuni sadamast ca 1,5-2h autosõidu kaugusel. Aga esmalt ikka tutvusime kohaliku faunaga, kes turiste sadamas tervitamas.
Iguaan solaariumis
Tundmatu lind
Playa del Carmen, mis on praegu üks turistide lemmikuid oli meie arust üle-, hinnatud ja rahvastatud koht. Rannad on iseenesest ilusad aga vesi ei ole nii selge, kui Cancúnis või mõnes teises linnas. Suureks plussiks on muidugi ööelu, mida saab nautida 5th avenuel kuhu on koondunud baarid, poed ja kõik muud tegelased, kes turistidest elatuvad.
Ja ei erinenud ka meie hallist massist, nautisime mariachide muusikat (200 peeso eest) ja kohaliku sigarit koos jahutava joogiga. Kas seda igal õhtul teha viitsiks… vaevalt…
Mariachid
Ma olen turist, ma ei ela siin
Kurbusega tuleb tõdeda, et ühtäkki oligi käes meie viimane päev Mehhikos. Jäänud oli veel hommikusöök ja tööpäev rannas. Siinsed rannad on muidugi Mamma maitsele, sest kõiksugu kaupmehi ja moosekante on siin lademes, üks tuleb ja teine läheb. Kokkuvõtvalt võib öelda, et igati tore kohake, kus paar ööd-päeva veeta.
Hommikusöök tekiilaga
Laululugu või siiski tacot?
Kohalikud joogitavad
Teekond
Jah, tasub Mehhikosse minna, sest oma silm on kuningas. Lõuna-Mehhikosse me kahjuks ei saanud minna, et selle riigi kohta tervenisti midagi öelda. Üks on aga kindel- kui juba nii pikk lend ette võtta, siis tasub mitte jääda Cancuni ega Playa Del Carmenisse või Tulumi vaid rentida auto ja vaadata ringi poolsaart ja selle äärseid saari.
