KAHEL RATTAL KREEKASSE JA TAGASI

Esimene päev Pärnu-Suvalki

Alustasime seekordset mototrippi 26.06.2022. Hommikune äratus oli vaevaline, sest magada olime saanud ca 5 tundi. Lühikese uneaja põhjustas paaniline passide otsimine, sest viimati nägime neid meie abielu registreerimisel. Ärgates oli ainus lohutus, et öömaja oli seekord bronnitud Poola algusesse, mitte selle lõppu. Nagu ikka, kohtusime enne starti Piiriputka juures Paide tiimiga, kellega oleme juba aastaid koos sõitnud. Taaskohtumise rõõmust üle saanud, alustasime sõitu Riia suunal, et jõuda miskiaeg Poola. Paide omad on meil kaardilugejad, st sõidame nende sabas. Ajalooliselt on see juba nii välja kujunenud, sest aastaid tagasi, kui sõitma hakkasime, ei olnud meie vanal rattal GPS-i ja teiseks – teeb Harley sellist häält, et päevläbi ei ole suuteline keegi seda meie sabas taluma, kolmandaks -ei ole Papa meil nii eeskujulik kiiruskaamerate jälgija ning üleüldse on aegajalt parem niivõrd vastutusrikas ülesanne panna ikka sõprade õlule.

Ilm oli ilus ja Läti ning Leedu maanteed siledad, kuid kahjuks nagu ikka- ei ole neis riikides vähemalt maanteeäärsetes osades midagi meie jaoks VAU efekti tekitavat sest Läti ja Leedu kiiruskaamerad ja karuputked on ühe meeldiva reisi kohustuslik tüütu osa.  Teel oli seekord aga midagi teistsugust ja huvipakkuvat küll. Nimelt startis meie kõrvalt Riiaringil olevast tanklast kolonn ilusate ja kiirete autodega millel taga kirjeks ONE LIFE RIGA-MONTENEGRO. Neid sõidukeid nägime tee peal korduvalt, sest olgu või kiired aga eks ka neil tuli ette takistusi.

Kuna ka meie planeeritud teekond nägi ette Montenegro külastamist, siis oli meil lausa üks tee! Ei ole head ilma halvata ehk et tänu sportautodega samal marsruudil liikumisele oli kogu meie trassil kordades rohkem politseipatrulle. Õnneks meie pääsesime trahvidest aga selle nn ühe elu sõidu osalejatele kirjutati ikka järjest trahvikviitungeid välja. Eks ilmselt väiksel kiirusel nende sõidukitega sõita võimalik polegi.

Leedu piiri ületasime kell 14:04. Leedus külastasime oma nn päkapiku sööklat PRIE ŽIDINIO, mille leidsime juba aastaid varem ja millest on nüüd saanud lausa traditsiooniline koht, kus lõunatada.

Vahepealne koroona agoonia ei ole selle asutuse pakutavat kuidagi lahjemaks teinud ja ka hinnad olid meie hinnangul pea samad, mis aasta tagasi. Kahe suure prae eest (valge kala ja karbonaad) ning sinna juurde vesi ja kali, küsiti 27 eurot. Kõhud täis söödud jätkasime teekonda Poola suunas.

Kuna saame ühe paagiga sõita ca.300 km siis saime teada, et Baltikumi kõige kallim kütus oli Leedus, kus 1 l bensiini 98 eest küsiti 2,20 eurot. Kell 17.45 olime juba Suvalki hotellis GOŠCINIEC, kuhu ennast ööbima sättisime. Öömaja hinnaks oli öö kohta 256 zlotti.

Esimese sõidupäeva tulemusena olime läbinud 559km. Tegelikult arvestades veel enne sõitu paar päeva kestnud pidustusi, mis ka oma jõu võtsid, oli see ikkagi hea tulemus. Loomulikult sõime me pierogisid ja õunakooki jäätisega, mille loputasime alla külma õlle ja pähklinapsuga (SOPLICA).

Ilma neid söömata lihtsalt ei saa Poolast kuidagi lahkuda. Teekonna nägemiseks vajuta siia.

Teine päev ehk teekond Zakopanesse

27.06.2022 hommik algas võrratult, päike paistis, oli soe ja ilus ilm. Kui olime hotelli kohvikus kõike head kõhud täis söönud ja oli aeg sellest kaunist paigast lahkuda, selgus, et Papa on vanaks jäänud 😊. Nimelt tulime sõitu uue rattaga ja rattaluku võti oli jäänud Pärnus vana ratta kasti. Kus häda kõige suurem, seal ikka sõbrad ja remonditöökoda. Siinkohal suured tänud sõber Marisele, kes oli täiesti juhuslikult saabunud perega samasse hotelli ja oli suureks abiks oma autoga, et saaksime kiirelt lähedalolevast linnast mehaanikut otsida. Sellest, kuidas Papa selgitas poolakatele, milles mure ja miks nad peaksid Papaga kaasa tulema, võiks kirjutada eraldi loo või teha Stand-Up etenduse aga jäägu seekord nii. Väikese klipi sellest, kuidas asi lahenes, lisame siiski

Teise päeva alguse kulu oli oli seega 50 eurot (kettaluku lõikus) ja eks tulebki maksta ka õppetunni eest, mida taolisel juhul teha. Tänu sellele tegevusele viibis start ca 1 h aga meel oli rõõmus, kui lõpuks sadulasse saime.

Teel Varssavi selgus, et GPS küll juhatab meid õigesse suunda, kuid kõik teed on kinni või pole veel valminud (Poolas käib juba aastaid meeletu tee-ehitus) ja siis muudkui sõitsime ja tiirutasime kokku ca 3 tundi mööda külavahede alternatiivteid hinnanguliselt ca 140 km ning siis sai küll mõõt täis. Pidasime kinni, et selgitada välja, kas ja kuhu suunas edasi…

Sõidutingimused olid “vinged” + 34 õhus ja + 40 asfalt. Kokkuvõtlikult siis sel kenal võsapeatusel selgus, et Zakopanesse on sõita veel 7,5 tundi ☹. Aga positiivset sellest ringi uramisest ka. Nimelt selgus, et mitte alati ei ole mehel õigus. Kui Mamma tahtis bensiinijaamast vett kaasa varuda, pidas Papa loengu, et no milleks, sest seda saab ju alati osta, kuna me järgmisena metsas ei peatu… Aga vot peatusime ja üldse mitte metsas, kus oleks olnud päikesevarjugi, vaid põldude vahel, mille lõppu ei paistnud. Õnneks saime joogipoolist Helilt, muidu oleksimegi pildi kotti pannud. Papa tõdes Mamma tänitamise peale, et “OK” edaspidi ta enam midagi ei arva…

Saades kätte uue kursi, leidsime lõpuks ka söögikoha. Kõik poola keeles, mida me muidugi ei valda, kuigi juba võiks, kui arvestada, kui palju oleme Poolas või sealt läbi käinud. Üritasime teenindajale selgitada, igas keeles väljaarvatud poola keel, et soovime sealiha, kuid ei midagi. Viimase õlekõrrena sai proovitud ka varasemalt kasutatud miimikat koos Heliga (röh-röh ja ruigamine), mille peale teenindajatüdrik naeris ja tõi meile kanaga kebabid. Kogu etendus koos söögi ja joogiga kahele läks maksma maksis 57 zlotti. Arvestades palju kulub raha teatrikülastusele, siis päris soodne show oli😊. Ahjaa 1 euro eest saab ca 4,5zl, seega saab igaüks ise arvutada.

Kõhud maitsvat kana täis, jätkasime teekonda Varssavi suunas. Temperatuurid muudkui kasvasid – sooja oli juba + 36,5 ja asfaldi näiduks + 47 kraadi. Jahutust sai tanklas pakutavast jääkohvist vahukoorega ja energiajoogist.

Õnneks sai Varssavi suhteliselt lihtsalt läbitud, kõigest paar väiksemat ummikut oli aga see on üldplaanis nali, sest tegemist on ju ikkagi 3 miljoni elanikuga suurlinnaga. Meie selle päeva sihtkohaks oli Zakopane, milleni oli siis jäänud veel 400 km ja ca.5,5 tundi. Kõik juba ootasid sihtkohta jõudmist, sest varasemast reisist, millal külastasime samuti Zakopanet, jäid meile meelde maitsvad praed ja lahe ööelu.

Zakopanesse jõudes ootas meid kesklinnas hotell Villa Vita (1 tuba, kaks ööd 595,58 zlotti). Veendumaks, et oleme ikka õiges kohas läksid Jan ja Heli asja vaatama, sest sellele tänavale oli lubatud siseneda kas jala või hobuvankril. Hetkepärast saime teada, et Zakopanes on mootorratas võrdsustatud hobusega ja võisime hotellini sõita.

Kui olime ennast hotelli sisse seadnud, põrutasime kiirelt linna peale. Külastasime juba peatänava äärset tuttavat kõrtsu, kus meil oli mõned aastad tagasi olnud lõbus intsident kodutuga, kellele ei maitsenud temale antud kapsad ja kus siis köögist kokatädi pussnoaga välja hüppas, et enda valmistatud toidu ning asutuse au kaitsta. Kuna see koht pandi aga juba varsti kinni, siis kolisime õhtut lõpetama mujale. Kõrtse on seal õnneks palju.

Vahel lihtsalt on nii, et taga istuja väsib rohkem (tegeleb fotograafiaga, on GPS-i eest, õpetab juhti, kuidas sõita jne), mille tõestuseks ka Paidekate foto kõrtsilauas Papa najal magavast Mammast. Õhtuks oli meie päeva sõidukontol 700km ja sõiduaega 11h. Oli meeleolukas ja ka väsitav päev. Teekonna nägemiseks vajuta siia.

Kolmas päev- lihtsalt Zakopane

28.06.2022 peale hommikusööki vaatasime linnas ringi ning lõunaks leidsime ka kohaliku puuonnikeses söögikoha. Seal sai siis äkkvihm mööda saadetud. Peale seda suundusime Zakopansest mitte kaugel olevasse termaalvete parki Chocholow Thermal Baths. SPA pilet oli kahele 170 zlotti ja alkohoolsete jookide eest, mida ka seal veebaaris tarbisime, maksime 77 zlotti. SPA on igati kaasaegne ja puhas vesi on soe ja ravivõimetega. Ainus, mis pisut häiris oli siseruumides leviv väävlilõhn aga see kinnitas ka, et tegemist oli päris termaalpargiga. Aga võluvee toimet saime ka omal nahal tunda. Nimelt Mamma villiga jalg hakkas basseini sisse astudes kahtlaselt surisema ja veest väljudes oligi vill praktiliselt kadunud. Igal juhul soovitame!

Ja ei saanud me ka SPA-s ilma mootorrattata hakkama. Tegemist polnud küll Harley Davidsoniga vaid kohaliku Puu Rondiga (Poolas tehakse üldse enamus asju puidust, sest seda neil jagub) aga mootorratas jääb mootorrattaks. Seega hüppasime kohe sadulasse.

Tagasi linna tulles käisime läbi kõik kohalikud lahedad poed ja putkad ja dadaa- Mamma leidiski Poola stiilis komplekti nagu pildilt näha. Lisaks leidsime edaspidi lapselapse enda juurde meelitamiseks hädavajaliku huntidega lauakella, mis oma liikuva hundikutsikast seieriga hetkel kamina otsas meie Jacku (Jack Russeli) kättesaamatuks unistuseks on.

Tänaval jalutades kohtusime ka Zakopane maskotiga Biały Miś, kelle ametit on seal peetud järjepanu alates aastast 1922. Kohtumine 100 aastase valge karuga sai ka jäädvustatud ning annetus 5 zlotti tehtud, et mõmmikul oleks rammu ka järgnevaks 100 aastaks.

Õhtusöögiks valisime koha peatänava ääres kus olid kõige suuremad grillitud seapõlved, arve koos jookidega kahele 143 zlotti.

Neljas päev – läbi Slovakkia Ungari suund

29.06.2022 alustasime sõitu kell 9:00 Ilm oli heitlik nagu mägedes ikka, vihmapilved ja päike vaheldumisi. Rõõmu pakkus kaunis maastik ja Milka lehmad, kes karjamaal nosisid. Eesmärk oIi õhtuks jõuda Budapesti.

Slovakkiasse sisenesime kell 11:05, kus käisime ka tankimas. Bensiin 1 l maksis 2,065 eurot. Söömas käisime kuskil teadmata kohas aga jube head olid kohalikud pelmeenid praetud küüslaugu ja suhkrukaramelliga. Ja muidugi külm õlu mmm….

Parklas tulid meiega rääkima Sloveenia ratturid, kes saades teada, et oleme Eestist ja läheme Kreekasse, ei suutnud seda nagu isegi uskuda.

Õhtuks jõudsime Ungari pealinna Budapesti, kus oli sooja +39,5. Hotell, kuhu maandusime, oli Roombach Hotel Budapest Centers ja öö seal maksis 26 236 forinti. Et nüüd keegi toolilt maha ei kukus, siis selgituseks niipalju, et 1 euro eest saab 394 forinti. Ungaris oleme käinud varasemaltki ja see riik tegelikult on tore, kuid seekord seoses sealse võimupealiku venemeelsusega, otsustasime sellesse riiki jätta nii vähe raha, kui vähegi võimalik ning võtta seda vaid hädavajaliku vahepeatusena.

Kaksiklinna Buda ja Pest eraldab jõgi Doonau. Selle ääres oli palju seisvaid restoranlaevu. Ühes käisime meiegi söömas. Söök sealse guljašš supiga midagi eriti asi polnud, ungari soolapekki üldse ei pakutud aga sealt tuligi uuesti meile juba varasemalt teadaolev ja ikka kordamisele kuuluv, et turistikast ei maksa peale ilusa vaate ja suure arve midagi muud oodata.

Järelikult oli vaja leida uus koht aga kuna oli mega palav siis läksime ainult sinna, kus veeauru peale piserdati. Selliseid oli ka tänava ääres mitmeid. Seal lisandus juba laeval pea et mitte millegi eest makstud 24 000 forindile veel ca 11 000 forinti. Päeva sõiduteekonna nägemiseks vajuta siia.

Viies päev- Horvaatiasse

30.06.2022 hommik algas adrenaliinilaksuga, sest parkla kus mootorrattad asusid, olid mitu korrust maa all ja sõit tänavale oli mööda järsku kaldteed. Tsiklid keldrist välja saadud, sai sõit Horvaatia suunas alata.

Siiski olime sunnitud enne riigist väljumist ka tankima. Uue kehtestatud korra järgi käis asi siis nii, et väljas posti peal on üks hind, kuid tankima minnes maksab Ungarist mittepärinev kodanik pea kaks korda kallima hinna. See oli siis üks teemadest, millega on Ungari EL liikmesriigi pahapoisi tiitli saavutanud. Ungari Forint ehk HUF on selline tore raha, et ükskõik mida ostad, summad on müstilised. Kütuse 95 liiter oli näiteks 778,9 forinti.  Kogusumma siis ka magneti ja paari Ungari rahvariides tegelasega punnivinna eest siis näha kassa väljavõttest.

Ungari- Horvaatia piiripunkti ehk LETENYE GORICAN jõudsime kell 11:58

Horvaatiasse jõudes on vajalik osta vinjett, ehk siis maksta nö kiirteemaks.  Kehtivaks valuutaks meie käigul oli Kuna ehk 1 euro eest saab 7,50 kunat. 10 päeva vinjett mootorrattale maksis 26 eurot ja selle sai osta kohe peale piiri.

Kohe peale piiri, hakkasid pihta suured päevalillede väljad. Kui lõuna tehtud ja mootorratastel paagid täis (1 liiter maksis 1,87 €), jätkasime teekonda Zagrebi suunas.

Käisime läbi ka Zagrebi Harley Davidsoni poest, kust sai soetatud üks logoga T-särk.

Ja siis algasid tunnelid …, mille eest tuleb teatavasti eraldi maksta. Näiteks väikse tunneli eest küsiti tsikli kohta 27 kunat.

Rijeka lähistel tuli taas käia tankimas. Terve tanklaesine oli erinevaid karukujusid täis. Tundub, et karud on sealsed tegijad, sest neid on ka liiklusmärkidel.

Ööbima suundusime linna nimega Kostrena, mis asub Rijeka lähistel mere ääres.

Peale rannaäärses restoranis söömist, läksime kohe ujuma, sest olime olnud teel juba viis päeva ja kui siis ka mitte seda luksust ei kasutata, siis no ei tea …Olime ju selleks ajaks sõitnud viie päeva jooksul 2200 km keskeltläbi + 35 kraadises kuumuses. Ühesõnaga merre me jõudsime, kuid lihtne see ei olnudki, sest selleks tuli läbida palju kitsaid treppe ja vetikatega kaetud libedaid kaldaäärseid betoonteid. Peale ujumist alustasime jalgsi mäkketõusu, et jõuda poodi täiendama õlle- ja näksivarusid, et siis nautida loojuvat päikest ja tunda ennast lihtsalt mõnusalt.

Öö eest sealses ööbimiskohas tuli tasuda 580 kunat koos linnamaksuga. Kilomeetreid sai sel päeval läbitud 510 ja sõiduaega koos kiirete peatustega kulus selleks ca 8 tundi. Teekonna nägemiseks vajuta siia.

Kuues päev- suundume Bosnia ja Hertsegoviinasse

01.07.2022 hommikul oli jällegi pilvitu taevas ja ilmateadegi lubas 40+ kraadi sooja. Kuna eelmisel õhtul nautisime pisut kauem päikeseloojangut, sai sõidupäeva alustatud tavapärasest hiljem umbes nii kell 9:30-10:00 paiku.

Juba ca tunni pärast oli kuumus juba nii väljakannatamatu ja suundusime taas merre. Ja ärge arvake, et põhjus oli eilne päikeseloojang, ei, väljas oli ikka väga kuum ja käänulised mägiteed väga aeglased. Ja siin me olemegi kogu tiimiga Aadria meres!

Kuna palavus oli suur, siis kasutasime igat peatust selleks, et korraks jakk maha võtta, juua virgutav energiajook ja leida mõnigi varjuline koht.

See päevasõit oli kohutav ja ehkki olime juba kuumusest lolliks minemas, leidsime kalda äärest siiski ühe putka, kus siis ootasime müüjat. See tuli lausa kodust meie pärast välja. Peale veevarude suurendamist jätkus sõit kalda äärtpidi käänulistel teedel niiskes põrgukuumuses (40+ kraadi).

Bosnia ja Hertsegoviina kohta niipalju, et tegemist EL kandidaatriigiga, kus käibel oma valuuta- 1 Bosnia ja Herzegovina Convertible Mark = 0,50 eurot. Õhtul enne kella 21 jõudsime lõpuks Bosnia ja Hertsegoviina hotelli. 11 tundi kestnud hullumeelse sõidupäeva järel (pikkust vaid 507 km), oli soov leida kuskilt külma õlut ja sellega kauplev pood oli hotelli kõrval täitsa olemas. Tundus, et nüüd on kõik hästi. Kohvrid hotellitoas, suundusime poodi õlle järele mõttes Singer Vingeri laulusõnad ilus oli olla, sest kole oli möödas aga hullem oli alles ees. Poes selgus, et kassapidaja keeldus meestele õlut müümast juhul kui nad talle taarat vastu ei anna. Keeldumise põhjus oli üsna lihtne. Peale 5 minutilist selgitustööd (meie ei oska Bosnia, Horvaadi ja Serbia keelt ja müüja seevastu ei osanud Inglise, Vene ja Eesti keelt) said mehed aru, et ka müüjale ei anna keegi hulgilaost õlut, kui ta samas ühikus taarat vastu ei anna. Lõpuks saadi kuidagi kokkuleppele, et jätavad iga pudeli eest pandiks 1 euro ja järgmisel hommikul vahetavad selle taara vastu tagasi.

Meie hotell oli kõrgel mäe otsas ja vaade oli lihtsalt imeline. Kogu see imeline vaade koos rikkaliku hommikusöögiga maksis 68€.

Esmatähtsad toimingud tehtud, suundusime mäest alla söögikohta otsima. Seal selgus, et osades kohtades saab küll eurodes maksta, kuid keegi ei tea kurssi. Pangakaartiga maksta ei saa kuskil (ei tea miks)😊. Lõpuks saime omale meelepärased road kätte kokkuleppelises eurohinnas ning päeva võis kordaläinuks nimetada. Teekonna nägemiseks vajuta siia.

Seitsmes päev- sõidame Montenegrosse

02.07.2022 tegime hommikuvalguses foto veel Villa Matic rõdult nendele õlledele, mida ilma pandita ei saa…

Selles hotellis oli teenindajast meesterahvas väga huvitatud sellest, kas ja kuidas meile ikka meeldis ja et kuidas veel aidata saab. Igale küsimusele vastas ta rõõmsalt NO WORRIES, mis meile väga nalja tegi (eriti Helile, kes väga süüa ei saanudki, sest koguaeg naeris). Igal juhul väga meeldiv teenindus ehk kui satute Neumi linna, siis soovitame ööbida hotellis Villa Matic ja usutavasti saab teil päris mõnus ja “NO WORRIS” kogemus. Bosnia ja Hertsegoviina kohta võib siis öelda, et nägime seda maad küll vähe ja ikka kuurortpoolset osa aga üldjoontes tundub, et inimeste elujärg seal vaatamata suhteliselt Eestiga sarnastele hindadele hea ei ole.

Selleks aga, et jõuda Montenegrosse, on vaja korraks veel Horvaatiasse sisse põigata. Sõita tuli väga ettevaatlikult, sest märkide kohaselt oli liikvel palju metssigu.

Sõit kulges mööda rannikuäärt ja mägede äärest. Sõitmas oli väga palju rollereid ja tsiklimehi ning kohutavad ummikud, mille põhjuseks sealkandis üsna lihtsasti juhtuma kippuvad avariid. Liigeldes kahel rattal on muidugi ka eelis, alati saab kuskilt läbi, kui oma rida seisab.

Kella 12 paiku ületasime Montenegro piiri Karasovicist. Selles piiripunktis küsiti lisaks passile ka esimest korda tsiklidokumente.

Budvasse jõudmiseks tuli sõita väike lõik ka praamiga. Praamisõit oli kiire ja ka odav. Piletid sai osta kohe praami väljumise juurest olevast putkast.

Tähelepanu tuli pöörata ka taevale, sest nagu näha on, kippusid lennukid maanduma üle maantee põllu äärde.

Montenegros asuvas Budvas sai ööbimiseks valitud rannaäärne hotell, mille kohta kella 16 paiku kohale jõudes selgus, et tegelikkuses oli pigem kortermaja.  Hotelli juurde sõit oli diagonaalis järsust mäest üles. Isegi kartsime natuke, et ülessõidul tskilid tagasi maanteele vajuvad aga saime hakkama. Peale toibumist seadsime sammud välja sööma ja kohe lähedal asuski resto nimega Starõi Hraat ehk vana tamm, kus olid suured ja väga maitsvad praed ning hea teenindus.

Kogu prassimine maksis meile kahele seal siis ca 30 eurot ehk et hinnad ka seal suhteliselt samad nagu mujal. 

Järgnevalt suundusime randa, sest päike oli pilve taha läinud ning tundus, et see meile sel päeval enam liiga ei tee. Jah nii oligi- see päike oli meid sõidu ajal juba nii ära tüüdanud ja tapnud, et täiendavalt keegi sellest huvitatud ei olnud. Tüüpiline olukord oli seal nagu igal meie reisil see, et keegi meist asus vees trallima ja keegi tööle, sest osa kontorirotte ei pääse tööst ka puhkuse ajal. Teekonna raskust ja kuumuses tingitud joogipausidest tulenevalt lisandus sel päeval meie reisikontole kõigest tagasihoidlikud 157 km 5 tunniga ehk “POLE PAHA” . Teekonna nägemiseks vajuta siia.

Kaheksas päev – Budvas

03.07.2022 hommikusöök selles kortermajalaadses hotellis sisaldas makarone, pannkooke ja mingit filotaigna asja koos kohupiimaga. Ütleks, et ei midagi erilist aga ära sõime, sest makstud ju ikkagi on 😊. Peale seda suundusime Budva vanalinna, mis oli väga armas. Tee sinna oli mõni km sõitu, kuid ka siin tuli olla valmis siiski kiireteks pidurdusteks, sest tee äär on täis kodumajutust ja kortereid üürile anda soovivaid mutte ja ätte, kes siis võõrast sõidukit nähes lausa sõidutee peale valmis jooksma on.

Budva vanalinna suur pluss oli see, et sisse sai sõita tsiklitega ja mingit parkimistasu maksta vaja polnud.  Parkimisest veel niipalju, et me hõivame alati võimalusel kahe rattaga ühe autokoha ja jagame tasulise koha puhul kulud pooleks. Nii oleme saanud teha alati igas riigis.

Muus osas veel niipalju, et Montenegro nagu ka Budva asub Balkani pooolsaarel, piirnedes Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo ja Albaaniaga. Rannajoone pikkus on 294 km. Maismaapiiri pikkus on 625 km ehk siis tegemist on väikese ja südika endise Jugoslaavia tükikesega, mis oli aastatel 1992-2006 liitriigiks nimega Serbia ja Montenergo koosseisus. Kohalik rahaühik on euro.

Budva vanalinn ise on üle 2500 aasta vanune kindluslinn ja seda peab kindlasti külastama. See on piiratud võimsate müüride ja kaitserajatistega. Sisenedes leiab eest kitsad tänavad, labürindi ja palju butiike, kus müüakse asju suveniiridest riieteni välja. Kindluse taimeaiad teeks aga kadedaks iga botaaniku.

Peale mitmetunnist kolamist tänavatel lähevad ju kõigil kõhud tühjaks ja nii ka meil. Seekord leidsime kosutust väga soodsast söögipoolisest nagu näiteks mustal põhjal pizza, mille maitse oli võrratu…..

Vedelesime ülejäänud päeva Becici beachil, kust Mamma asus kõigi ülejäänute abiga korjama ilusaid kive, et kodus neist miskit toredat teha nagu näiteks ehteid, mille peale Papa vaid muigas. No eks olegi nii, et senini ei ole keegi veel neid ehteid näinud, sest neid lihtsalt ei ole tehtud aga kes teab millisel Hansalaadal see hitiks saab ning eks siis ka tuttavad saavad varsti huviga oodata erinevaid tähtpäevi, et saada mingi erilise kivi või kee omanikuks.

Jõime rannas ära ka eelmisel õhtul vene prouade omavahelisest jutust kuuldu järgselt ostetud väga kvaliteetse valge veini … mille kohta ütleks, et midagi erilist see ei olnud aga otsa sai. Suure kuuma käes suutsime ka peesitamise eesmärgil korraks magama jääda, kuid selgemaks saamisel avastas Papa, et ta on järgmiseks päevaks meile ju lausa 7-9 h sõitu planeerinud, mis aga ilma ja sõidu edasiliikumise takistusi arvestades, on tegelikult ilmvõimatu. Läks kärpimiseks ja täidetavaks kindlaks plaaniks sai, et  sõidame küll Albaaniasse aga mitte mingil juhul kaugemale, kui Durres ehk siis ca 3-5 h sõitu.

Üheksas päev- kuumusest hoolimata liigume Albaania suunal

04.07.2022 hommikul peale hommikusööki missioon nr 1 oli paki saatmine Eestisse, sest kahjuks tuli tõdeda, et reisil oli juba üksjagu asju ostetud, sh Mamma varutud 200 kivi, mis ka kaalusid ning ratta soovituslikud pagasikaalud olid Papa väitel igal juhul lõhki.

Selle paki saatmine oli aga omaette katsumus, sest lähedalasuvast postkontorist üle 2 kg pakki saata ei saanud ja ikkagi oli vaja Budva vanalinnas selleks ära käia. Postkontoris pidime täitma vormi, kuhu tuli kõik saadetavad tooted ja nende kogused lahti kirjutada. Kui teenindaja vaatas meie kirjatöö üle, siis soovis ta ka veenduda, et kas tõesti on kastis ca 200 kivi, 2 punnivinna, magnet, 1 lipp, Mamma trussikud jne. Nähes esimesena kotti kividega pööritas ta silmi, muigas ja ütles OK.

Paki saatmine (ca 8 kg) läks maksma 42,70 eurot. Pakk jõudis Eestisse 3 nädalaga ja siis kulus veel nädal selgitamaks Maksu- ja Tolliametile, miks just sellised kaubad iseendale saatsime. Tagasisõidul hotelli küsis taksojuht, et kust me oleme ja kuuldes, et Eestist siis algas endiste aegade kiitmine ja uurimine, kuidas meie siis EL-s olekuga rahul oleme. Ise ta rahul ei olnud ning selgitas, et riigi hiigelaeg ja sissetulekud olid ikkagi NSV Jugoslaavia Föderatiivse Rahvavabariigi riigikorra ajal, sealt edasi on läinud ainult hullemaks. Soovitas kindlasti võtta ette mägedes asuvas Podgorica rahvuspargis käigu, kuid meie olime oma sõiduplaaniga niigi jännis, mistõttu panime siiski otse Albaania suunal minema.

Albaania kohta niipalju, et see riik ei ole samuti EL liige,  riigis ametlik valuuta LEK millise kurss on 1 EUR = 118 LEK. Pealinn Tirana. Riiki saab EL kodanik passi ja sõiduki registreerimisdokumendi alusel. Mingit piiriületuse agooniat ei ole.

Tanklates on rohelise ja kollase märgistusega inimesed tankimas koos makseaparaadiga, seega ei pea rattalt isegi maha tulema. Teed on sõidetavad ka mootorrattaga, kuid kiirteel tasub olla ettevaatlik, sest kiirteed on tehtud ilma mingite ülesõitudeta nö keset asulaid ning inimesed lihtsalt selleks, et minna poodi, tööle või külla, hüppavad teele ja jooksevad sellest üle ja sel põhjusel on teeääred ka täis inimeste pilte mälestamaks neid, kes siis kangelaslikult teed ületades hukkunud. Samuti tasub mainida, et teedel liiguvad ka muud üpris huvitavad tegelased…

Nii nagu plaaniks sai, oli meie esmaseks sihiks selles riigis Durres. Kirjelduste kohaselt oli tegemist armsa sadamalinnaga Aadria mere ääres Albaania lääneosas, kus  ka ilusad rannad ja madal vesi.

Võimalik, et see kuskil sealkandis nii ka on, kuid kohale jõudes midagi armsat silma ei hakanud sest tegemist oli pigem tööstusliku sadamalinnaga. Täiendavalt selgus, et meie hotelli kirjelduski ei vastanud lubatule. Hotell VILA BELVEDERE pidi asuma merest 200 meetri kaugusel ja seda ta oli aga vaid linnulennult. Nimelt tulnuks mereäärde saamiseks läbida 4,2 kilomeetrit. Eks siis oli meie saabumise ja hotelli kirjelduse koostamise ajavahe nõnda suur, et vahepeal oli hotelli ja mere vahele erinevate tasanditega kiirtee rajatud. Kohalikud muidugi kasutasid juba eelnevalt mainitud taktikat (ronin üle aia ja loodan eluga pääseda) aga meie pidasime seda siiski liiga riskantseks ja pealegi poleks meist ka ilusat fotot saanud, mida siis kiirtee äärde riputada kirjaga siit nad läksid. Kuid mida enam teha- rahagi kontolt maha läinud, summas 68 eurot koos hommikusöögiga 😊. Jäime sinna laagrisse.

Aga siiski ei hullu- kes tahtis käis ujus basseinis ja nagu ikka ajal, mil Mamma arvutis nö töö mõistes tuld kustutas, käis ülejäänud jõuk hankimas kohalikust poest (putkast) seda, mida seal oli. Arbuus, vesi ja õlu läks meile kahele maksma 5 eurot. Vett sai siis hangitud põhjusel, et kohalik vesi ei tundunud just teab kui joogikõlbulik olevat.  Mehed, kes tavaliselt kuuma ratta ja sõidupäeva järel eriti jahutust otsivad, olid bassu ääres väga kurjasti meelestatud ning mõtlesid tagasisidesse märkida: kes tahab tulla ööbima Aushwitzi koonduslaagrisse, siis palun väga, koht teile. Ega ei mäletagi, võimalik, et selline tagasiside sinna sai ka…

Õhtul siis sõid nö kõikseemees hotelli restos, kus kala ja kana olid täitsa söödavad. Hotelli muude tingimuste kohta veel niipalju, et tubades oli põrgukuumus ja olukord ei läinud ka kliimaseadme sisselülitamise järel paremaks. Seega oli kohati ka mõte minna paksude kiviseintega receptionsi toolile magama, kuid lõpuks vaevlesime edasi hommikuni siiski oma toas. Hotelli tegid armsaks aga kassid, kes olid väljanägemiselt küll väga kondised aga muidu nunnud. Vannitoas elas sisalik ja mingeid suveniire osta ei saanud, mis rõõmustas pagasikaaludel silma peal pidavat Papat, kuid tegi Mamma, kui suveniirijahipidaja meele äärmiselt mõruks. Päeva teekonna nägemiseks klõpsa siia.

Hommikul enne ärasõitu tegime bassu ääres ka pildi, mälestamaks öiseid vaevusi ja seda ,kui paistes me kuumast ka veel hommikulgi olime.

Ööbimisvõimaluse ja elamuse selles hotellis võtab ehk kõige paremini küsimusele, et kuidas öö möödus, sõpradelt saadud vastus: “Tänan küsimast, sai üle elatud”

Kümnes päev – jälle üle mägiteede Ksamili suunal

05.07.2022 hommik algas nagu ikka GPS-de kontrollimisega ja kütuse tankimise vajalikkuse hindamisega, sest tee kulges üle mägede, kus tanklaid ei ole. Kütuseliitri hind oli 2,39 eurot mis oli üks selle reisi kallimaid. Tee selle linnakese suunas oli heas korras, käänuline ja huvitav.

Aga mitte kauaks, sest pidime keerama ka maanteelt maha, et taaskord jõuda rannikule. Selleks tuli ületada aga mäestik ja seal alles läks “põnevaks”. Kohati olid teepiirded aga enamus tee oli ilma piireteta ja väga murenev allapoole ehk nö kuristiku suunal. Mamma ei lubanud Papal ringi vahtida, sest juba taga istudes ja filmi tehes oli ikka õudne küll. 

Peale teeoludega kohanemist, hakkasime märkama floorat ja faunat, ehk rohtu nosivaid kitsi ja karjuseks palgatud koeri😊.

Ksamil ongi väga armas väike rannalinn, täielik vastand Durresile. Sõidupäev oli taas suhteliselt tagasihoidlik aga seekord juba teadlikult, sest tahtsime puhata ja mängida seekord siis kindlalt juba normaalses kohas ja ka mere ääres. Päeva teekond on nähtav siit.

Hotellis sai peremehega pisut kaubelda hinna üle ja nii saimegi mega vaatega toa, mida ta nimetas “dhoma me e mire ne Ksamil”.

Sellega meie peremehe külalislahkus ei piirdunud. Vaevalt olime ennast sisse seadnud, kui juba oli ta ukse taga, kaasas 4 külma õlut. Sellist lahkust ja teenindust pole varem kusagil näinud.

Ksamilis on muidu rannad tasulised aga puht juhuslikult suutsime valida hotelli, mis asub ainukese tasuta ranna ääres. Seal õnnestus meestel teha juttu ka ühe kohaliku piigaga, kes rääkis kohalikust eluolust. Noored lahkuvad sealgi riigist esimesel võimalusel, kas Inglismaale või Saksamaale, sest elatustase on Albaanias ikka väga madal. Keskmine palk siis meie rahas ca 400 euro kandis. Samas on huvitav muidugi see, et iga teine teel liikuv auto on Mercedes-Benz.

Söögikohtades ja putkades kaardiga maksta ei saa. On võimalik maksta ka eurodes, kuid siis lähevad kursid kohe 1:100 peale aga kuna midagi ihaldusväärset müüa polnud, siis piirdus meie shoping Albaania lipu pildiga froteerätikuga. Päeval sõime hotellist üle tee asunud lahedas rannabaaris ja õhtul siis oma hotelli restos, sest peremees oli kuidagi väga heatahtlik.  Koos joogi ja tipiga 26 eurot õhtusöögi eest kahele oli täitsa mõistlik hind.

Üheteistkümnes päev- sihtmärk Kreeka ei ole enam kaugel

06.07.2022 hommik algas nii, et seltskond läks sööma aga Mamma läbi video tööle. Ka hommikusöök oli hea. Seega soovitame kõigile, kes satuvad Ksamilli külastama, öömajaks hotelli Lula. Hind siis öö ja hommikusöögiga toa eest oli 70 eurot. Kahjuks ei saanud me kauemaks jääda, sest oleme seotud ajaga ja Kreeka juba ootas meid.

 Albaania-Kreeka piiripunkti jõudsime natuke peale kella 10. Piiriületus lihtne ja kiire.

Kütuseliiter Kreekas maksis 2,39 eurot ja kiirteed on väga head ja ka tasuliste lõikude eest küsitavad summad olid väikesed, summas 0,80-1,2 eurot, sõltuvalt lõigu pikkusest.

Kilomeetrid lendasid kiirelt ning kohe mõnus oli sõita arvestades, et eelnevatel päevadel oli keskmine kiirus olnud ikka väga madal, mis tähendab sõiduriietes reisimisel ju topeltkuumust. Keskpäeval otsisime kohta, kus kiirteelt maha keerata,

sest kõhud olid juha tühjad ning Mamma lubanud erandkorras vaatamata puhkusele osaleda ühel kohtuistungil videosilla vahendusel. Ja istung toimuski läbi telefoni külas oleva kuuri alt, kuna puhkusel olles pole valida tausta, sealjuures nägi ainsa isikuna, keda oleks vaja koheselt kinni pidada tegelikult Mamma sest nägi pildis välja enamvähem nii:

Kõhud täis ja kohuski peetud, suundusime taas kiirteele, et võimalikult kiirelt Thessalonikisse jõuda. Seal oodati meid hotellis Mandrino, mis asub suhteliselt kesklinnas ja vastas meie tagasihoidlikele kriteeriumitele.

Olime seega majutatud ranniku lähistel, jalutasime mööda seda teed ranna ääres, lootes leida kohta, kus oleks traditsiooniline Kreeka õhtu. Seda me kahjuks ei leidnudki, sest nagu ka paljudes teiste riikides/linnades, on ka Thessalonikis, autentsed toidukohad kadumas ning asendunud pizzat ja burgerit pakkuvate söögikohtadega. Seega imetlesime tänavaäärset rannapromenaadi ja ausambaid ning käisime ühes pargis mingis vähemalt natukene Kreeka rahvusköögi söögikoha moodi kohas söömas, ja saimegi nii tähistada reisi sihtpunkti jõudmist.

Linnas on muidu väga palju monumente, eriti uhked on Aleksander Suure ja tema väejuhi Ptolemaios I Soter omad. Promenaad on ilus ja kalda vastas tänavad on täis tikitud armsaid kohvikuid ja suveniiripoode. Teekonna Thessalonikisse leiad siit.

   

Kaheteistkümnes päev  sõidame läbi Põhja Makedoonia Serbiasse

07.07.2022 hommikune lahkumine Kreekast algas lustlikult, sest kohalikud parklakulid uurisid Mammalt miks ta kiivril kõrvad on ja saades vastuseks “selleks, et ma sõiduajal papat kuuleks” ja küsimusele miks temal kõrvu pole saanud Papalt vastuse: “selleks, et Mamma juhendamine närvidele ei käiks”, oli kõigil nalja palju.

Nali tehtud, alustasime sõitu monumendi juurde, et enne linna ärkamist teha kiire foto jalakäijate tsoonis asuva maamärgi juures.

Kui jäädvustus tehtud (võtteid oli rohkem kui mitu, sest tuult lipu tõstmiseks pea, et polnudki), siis kella 8 paiku hakkasime liikuma Põhja-Makedoonia piiri suunas. Kui järjekordne teemaks 1,30 eurot tasutud sai, ratastele mõnuga kuuma antud. No tegelikult on Kreekas kiirteemaksud päris mõistliku hinnaga. Kohati ei saanud enam isegi aru, et mis toimub. Kui hinnakirjas oli 2 eurot, küsiti 1 euro ja vahel öeldi lihtsalt “GO GO”.

Põhja-Makedooni piiril olime kell 9.41 esimene silt mida nägime oli kurjakuulutav

aga tegelikult laabus kõik sujuvalt. Ega meil midagi smuugeldada ju polnudki. Esitama pidime passid, mootorratta dokumendid ja rohelise kaardi. Küsiti lihtsalt, kust pärit oleme, passid skaneeriti sisse ja uues riigis me jälle olimegi. 

Hommikust alates oli teel tohutu külgtuul, mis raputas meid vägevalt ja seda on näha ka meie tuulest viidud fotolt mille tegime peale piiri ületust.

Huvitav on alati see, et nagu teise riiki sisened, siis kohe muutub ka maastik. Kreekas on ka mäed aga Põhja-Makedoonias oli neid kohe rohkem ja suuremad. Mäed on nii suured, et isegi suurel maanteel kadus GPS-i levi ja tekitas korraks väikese paanika. Teed on muidugi superhead ja mootorrataga sõitmiseks väga nauditavad.

Rahaühikuks on Põhja-Makedoonias on DENAAR ja 1 euro eest saab 61,60 denaari. Iga motomatkaja teab, et kõige olulisem on ikka kütusehind. Seekord saime 1 l hinnaks 108,50 denaari (kes mõistab, see arvutab ise eurodesse ümber). Meie tankisime 14,02 liitrit kütust, ostsime veel 2 magnetit ja 1 redbulli ja kogu arve oli 1922 denaari.

Kuna enamus tanklates on free WiFi, siis ka meie kasutame seda usinalt. Kes on sotsiaalmeedias, kes uurib ilmateadet või otsib seltsimees unetutele järgmist ulualust. Ja see kes telefonis ei ole, teeb pilti või loeb rahanatukest.

Kell 11.28 olime juba Serbia piiril. Sellest piirist saime ikka väga lõdvalt üle, arvestades kõhedaks tegevaid silte…

Ning järjekordselt sai kinnitust fakt, et kahel rattal liikumine annab teatud eelise aga muidugi peab ka endal olema kübeke nahaalsust. Õnneks seda meil jagub… Serbia piiril käis ka hoogne Albaania numbritega sõiduautode äravõtmine, ei tea küll miks … aga neid oli seal nö oma saatust ootamas juba üksjagu. Ka protokolle väljastati just Albaania masinatega sõitjatele usinasti.

Serbiagi jättis meile väga hea mulje nii teede kui pealinna osas. Ainuke tõrvatilk meepotis oli meeletu venemeelsus, mida on näha kõikjal. Samuti on kõikjal näha lauset KOSOVO IS SERBIA, mis näitab, et Serblased ei ole siiani leppinud sellega, et Kosovo eraldus Serbiast 2008 aastal.  Serbia rahaühik on Serbia Dinar  (RSD) ja 1 euro eest saab 117,32  dinari. 1 liiter bensiini maksis 233,90 dinari ehk RSD. Tankisime 10,24 l ning kütus koos klaasipesuga maksis 2395, 1 RSD.

Kuludest veel niipalju, et lõunasöök kahele inimesele teeäärses bistroos oli 4421, 80 RSD, teemaksu tasusime 720 RSD, redbull ja kohv = 1120 RSD.

Belgradii sissesõit oli kuidagi uhke… sillad, kõrged oma ajalooga hooned jne. Kohale jõudsime kuskil kella 17 paiku.

Hotell oli vanalinnas Marshal Garni nimeline ja asus mingi stripiklubi kõrval.

Hotelli minnes sai nalja ka, sest Jan käskis Helil sisse registreerida niikaua, kui ta jahtub ja suitsu teeb. Hotelli admin küsis sellepeale, et milline see mees on kellega te selle toa võtate. Heli ütles, et oma mees aga sellest ei piisanud, vaja oli kirjeldada, milline see mees välja näeb kes tuppa tuleb ehk siis ilmselt arvas admin, et meie oma tsikliriietes oleme prostid, kelle juurde hakkab mingeid mehi tilkuma. Kui mehed väljast sisse tulid, sai siis ikka aru, et meie naiste puhul ei ole siiski tegemist kahe maailma kõige vanima elukutse esindajatega. Adminitüdruk hakkas seejärel kiitma meestele hotellivalikut, sest tsikleid nende hotelli eest ei varastatavat, kuna üles käivate postide tõttu ei saa haaratsitega auto sisse, et meie tsiklid kasti tõsta, mis pidavat olema siis Belgradis tavaline tegevus😊. Hotellis linnamaks meile kahele oli 4,70 eurot  ja öö kahele koos hommikusöögiga maksis 62 eurot. Sõit Thessalonikist Belgradi kestis ca 9 tundi ja 631 km kogu teekonna leiad siit.

Pesus käidud ja linnariided seljas, suundusime vanalinna avastama. Esimene tore tegelane, keda kohtasime, oli Serbia karu.  Vanalinna jalakäijate tänaval oli igasugu tegelasi alates Michael Jacksonist lõpetades kohaliku moosekandini.

Kohalikus tänavakohvikus soetasime esimesed maitsvad karastusjoogid mille tk hinnaks 200 RSD ehk 1,70€ ning need serveeriti uhke hirvepulli pildiga klaasist.

Süüa saime vanalinnas vingetelt suurtelt liudadelt, nagu ka allolevatelt piltidelt on näha.

Meie söömaaeg maksis 3140 RSD-d.  Sõime ja jõime ning tegime kindla plaani hommikul startimiseks teekonna osas.

Seejärel võtsime suuna parki, et kaloreid põletada. Kõik oli muidu kaunis kuid see, milline venemeelsus seal valitses, ajas südame pahaks. Lisaks kõigele suure isamaasõja-aegsele sümboolikale, mängis vene muusika ning müüdi särke ja pusasid Putini pildi ja kirjaga “Putin on kõige viisakam inimene maailmas” ning “Spetsoperatsioon läheb läbi” või siis “Ukrainas läheb kõik plaanipäraselt”. Kõike seda nähes hakkas nii vastik, et isegi fotosid ei tahtnud teha ja suundusimegi hotelli, kahmates kaasa siis kes nagu ikka – mõned õlled ja kes siis oma suveniirid…

Kolmeteistkümnes päev- sõit Belgradist Slovakkiasse

08.08.2022 hommik kinnitas meie muremõtteid, taevas oli hall ja vihmasadu mitte enam nii kaugel. Ilmajaam lubas Belgradi juba kell 8.00 vihma 0,4 mm aga õnneks oli ilmataat taaskord motomees ja sadu ei tulnud veel…..

Kell oli 9:00 oli meil start ja sõitagi paras jupp, kuid enne seda põikasime kohalikku Harley Davidsoni sisse, sest olime ju ka vihmariided maha jätnud ja ehkki selle päeva lõpp-sihtkohta Bratislavasse lubati 0,1 mm siis üldjoontes ka järgmisteks päevadeks seda vihma ikka mõnuga teel lubati ☹.

Ühed vihmariided ja teksad ostetud, oli vaja veel paagid täita ja sõit võis alata.

Sõites Bratislavasse, panime tähele kindlad kooslused tanklates, nimelt Gazpromi tanklates oli paariliseks alati McDonalds ja kohalike kütusemüüjate puhul KFC.

Üldiselt teel olles käimegi lõunat söömas kuskil, kus saab korraga tankida ka, et kiiremini soovitud sihtkohta jõuda. Oleme olude sunnil (jõhker paduvihm) käinud peenes restoranis A’la carte menüüd nautimas aga ega sõiduriietes ei viitsi suutäie pärast küll tunde istuda. Ja ega meiesuguseid seal väga oodata ka.

Serbiast väljatulekul oli esimene kord, kui piiriületuseks pidime kiivrid peast võtma, et piirivalvur saaks veenduda kellega tegemist. Senini oli meie tagasihoidlikke isikuid läbi kiivri tuvastatud. Saab ju küll või mis?

Kui Serbiast saime kähku välja, siis Ungari piiril sisse saamiseks veetsime pea kolmveerand tunnikest lauspäikse all.

Piirikontroll otsis läbi Ungarisse sissesõidul lisaks autodele ka rattaid. Meid aga mitte, sest no miks peakski, kui Serbia punktis kiivrid lausa peast võtsime. Ehk siis piirile jõudsime seal kell 13.30  ja tips enne 14.15 olime üle piiri, kuid tundus terve igaviku. Seda, mida siis sõna “igavik” tähendab Ungari piiril, saime tunda juba natuke vähem, kui kahe nädala pärast, mil võtsime ette sõiduautoga tee Eestist Türki aga sellest teises reisikirjelduses.

Ungari piiri ootejärjekorras nägime ka Rumeenia templirüütlite autot ning Tsehhi ja Saksa matkaratastel seiklejaid. Nood tüübid olid võrreldes meiega ikka korralikult varustatud- näiteks kel oli kõrs kuskilt joogianumast suu juurde toodud, kel kõik ratas ümbertringi GO-pro kaameraid täis pandud jne. Seega meil, kes me ikka joomiseks ratta kinni peame või siis tagumine sõitja teeb pudeli lahti ja ulatab ette lootuses, et see eesistujale kraevaehele ei lenda, on veel arenguruumi. Meie piiriületus ca 45 minutit oli aga nali, võrreldes sellega, mida tundsid need, kes soovisid sel päeval Ungarist väljuda. Nimelt see järjekord oli ikka mitme kilomeetri pikkune.

Üle piiri jõudes selgus positiivse asjaoluna, et meie Ungari vinjett, mille olime sõidu algul soetanud, kehtib veel õhtuni, jess!

Slovakkiasse jõudsime kella  18.30 paiku. Väljas oli suhteliselt jahe arvestades, et minnes sõitsime 35-40 kraadises kuumuses. Maabumispaigaks sai valitud Apollo Hotel Bratislava ,mis oli igati noobel asutus, oli pealekauba veel ka mõistliku hinnaga. Öö kahele koos linnamaksu ja hommikusöögiga maksis seal 81 eurot. Päevane sõidusaldo oli siis 574 km ja 8h. Teekonda saab näha siit.

Nagu ikka, algas ka see kohapealne õhtu söömas-joomas käiguga kohalikus trahteris. Toit ja õlu on Slovakkias jätkuvalt head ja kulus selle peale kahele siis ca 40 eurot. Tagasiteel sai hotelli kõrvalt puhvetist veel osta viilutatud sinki ja õlut, et unematit oodates nälg näpistame ei hakkaks.

Neljateistkümnes päev- viimane tiir Bratislavas ja siis Tsehhi

09.07.2022 hommikul peale sööki, suundusime Bratislava vanalinna vaatamisväärsustega tutvuma ja kaubandust kammima, sest ilma osas polnud lahkumisel väga vahet – vihm oli meie teele garanteeritud niikuinii.

Teele jäid väga uhked linnaväravad, mis tundusid olevat vanast ajast aga restaureeritud.

Leidsime ka selle koha põhivaatamisväärsuse, milleks oli kaevust väljaroniv mees ja mille kohta siis selgus, et see on linna poolt väljamõeldud maskott “man at work” või “mees tööl” ja mingit seost kaevuriga tegelikult linnal pole. Vot nii tuleb turundada kodulinna…

Ostsime suveniiriks traadist tsikli koos pirnilikööriga ja muud pudipadi ning nagu ikka sai annetatud raha ka moosekandile.

Kella 12 paiku asusime teele Tsehhi suunal, algatuseks sai tangitud kütust, mille 1 l eest küsiti 1,93 eurot. Tsehhi jõudsime juba ca tunni pärast, kus sai omakorda kütusevarusid täiendatud.

Valuutakurss:  1 euro = 24 kc. Vihma me eriti ei saanud, sest mõnda tibutamist ei saa vihmaks lugeda. See-eest sattusime taas ummikusse aga nagu eelnevalt mainitud, on ummikud autode, mitte mootorratastele. Selleks, et ummikuid vältida, peab olema aga pisut sõiduoskust ja külma närvi nagu nähtub Papa sõidust.

Ööbimispaigaks valisime Ostrava linnas asuva hotelli nimega Ruby Blue, mis on meile juba tuttav ja kindel valik, sest seal on parkimine lähedal hotelli ees. Lisaks on seal head söögikohad ümberringi ning ka hinna mõttes normaalne, sest ööbimine koos hommikusöögi ja parkimisega maksis 60 eurot. Teekonna Bratislavast Ostrovasse leiad siit.

Asjad kiirelt tuppa ja pessu ning siis põrutasime linnapeale, sest söömata jäänud lõuna, mis juba õhtusöögiks muutunud, ei kannatanud enam kauem oodata. Õhtusöök maksis siis 377 kc lisaks Mustang õlu 39 kc kann ja selle kogukulu täpselt ei mäleta 😊.

Pärast pidusööki suundusime edasi järgmise õlleka jahile. Ja kätte me ta saimegi, seekord siis hotelli lähistel, kuid siiski täielikul tühermaal asuv Urquelli õllesaal, kus olemas ka oma pruulimiskoda. Urquell on meie kindel lemmik õlu ja üks parimaid Euroopas. Seadsime ennast siis terrassile ja asusime õlut ja õllenäkse nautima. Kokku maksis meie kahe prassimine seal ca 410 kc, sealjuures Urquell 1 klaas pooleliitrist õlut maksis 54kc. 

Hotelli juurde naastes oli meestel palju silmailu, sest hotelli kõrvale on covidi järelmõjustustena tekkinud mitmed stripibaarid, kus siis tüdrukud lausa ootasid uksel, lettidel ja posti otsas. Arusaadavalt ei tulnud Papal niipea und, sest lisaks vaatamisväärsustele oli all tänaval ka mitu rokibaari. Mamma kolis vanni, Papa asus minibaari tühjendama ja igatsevalt õue vaatama. Järgmisel hommikul selgus, et ka minibaar seal hotellis väga odav ehk siis selle külmkapi tühjendustöö tagajärg meile oli 60 kc.

Viieteistkümnes päev- sõit vihmas 😊

10.07.2022 sõime ja maksime arved, ehk parkimise eest kahe ratta peale 230 kc.  Kuna YRNO lubas päris kõva vihma, panime kohe kella 9 ajal minema, sest iga järgnev tund tõotas tulla meie kahjuks.  Poola jõudsime kell 10.54 . Sõidu algul tibas natuke ja soojakraade + 15 kraadi. Seega oli aeg soetatud vihmariided selga panna. Papa tiris selga Belgradist ostetud HD vihmariided ja mamma Zakopanest saadud uhke roosa vihmakeebi ning et seljas püsiks truksitati see seljatagant nagu hullusärk kinni.

Otsus vihmariided peale panna, õigustas end igati ära, sest peale Warssavit saime ikka korraliku hoovihma osaliseks ja temperatuur langes veelgi. Seega, kui juurde võtta veel ka sõidukiirused ehk lisajahutus, siis oli päris karmid tingimused. Poola esimesse tanklasse jõudes olime juba külmast kanged, sh Papa sõrmed ehkki HD-l on lenksul soojendus ja ees ka klaas. Lõunasöök 65,60 Pln sisaldas šnitslit, kala, õunakooki ja kohvi. 

Lõunast alates kuni Suwalkisse saime jälle korraliku vihma osaliseks. Mamma sai siis katsetada kuidas peab vastu tema kostüüm. Noja ei läinud kaua mööda, kui Mamma nägi välja nagu kaltsakas või paadialune, varrukad küljest rebitud jne. Seega tõdesime taas, et igal riidel on oma kasutuskoht ja hind põhjusega (vihmariiete hinnavahe oli üle 100 korra).

Hotellis Akvilon Suwalki kesklinnas olime tips enne kella 19.00 Sõidupäeva pikkuseks tuli ca 9 tundi ja 663 km, kogu tee on näha siit. Panime riided, jalanõud kuivama ja nagu ikka algasid otsingud õhtusöögile peale ca 1,5 km kõmpimise järel leidsime taas hubase pruulikoja,

kus peale kosutavate õllekokteilide toodi lauale ka hõrgutavad vaagnad. See vaatepilt seletab ühekorraga ka selliste reiside kaalutõusu põhjuseid.

Õhtusöök kahele koos humalaveega läks maksma ca 22 eurot. Igati mõnus õhtu oli, ainult vara lõppes, sest lõbustusasutus suleti juba kell 22:00

Kuueteistkümnes päev- jõuamegi koju tagasi

11.07.2022 Hommikune start oli kell 9:00 Leedu piiri suunas mille ületasime kell 11.26 ja Läti Piiri kell 14.08 Tagasitee oli nagu ikka ilma poolest mitte soe aga talutav. Lõuna tegime Bauskas keskplatsil, mis on taas meie traditsiooniline peatuspaik, kus suured praed ja alati maitsev toit olnud. Koju jõudsime kella 18:00ks. Viimase lõigu meie mototripist leiad siit.

Kokkuvõte mototripist

Reisil oldud aeg: 16 päeva või 369 tundi.

Läbitud kilomeetreid 6361 kilomeetrit või 63 161 000 meetrit.

Külastatud riike 12tk: Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Albaania, Kreeka, Põhja- Makedoonia, Serbia,

Läbipõletatud kütust 382 liitrit ja kiirteemaksud ca. 863€

Majutused koos hommikusöökide ja parkimisega 1058€

Söömine ja joomine väljaspool hotelli ca. 960€

Kulud kokku 2881 eurot ilma “muude kuludeta” mis teeb 1 km hinnaks 0,45 eurot.

Muu kulu sh. triniträna on igal inimesel enda valik, sest arusaadavalt ei kuluta tavaline motomatkaja raha näiteks piduriketta läbilõikamise teenusele ja suvaliste rannakivide koju saatmisele Montenegrost ning igasuguste vidinate (loe suveniirid, mida keegi pärast enam ei vaata) ostmisele, seega shoppingu kulud jäävad meie enda teada 😊.

Kogu läbitud teekond (väljaarvatud siis niinimetatud väiksed ekslemised) leiad siit.

Igati lahe reis oli, nagu kõik eelnevad aastad, kui hakkasime tiim Paidega mööda euroopat tiirutama. Päeva lõpuks loeb ikkagi ainult see, kellega sa seiklema lähed. Seega suured tänud Helile ja Janile meeldiva seltskonna eest.